Runneli monoloogid

Pla­to­ni jär­gi on inimloomus ot­se­kui kee­ru­li­ne tekst, mis on meie isik­li­kus ko­ge­mu­ses kir­ju­ta­tud nii väi­kes­te täh­te­de­ga, et osu­tub mit­te­loe­ta­vaks. Hando Runnel toi­mib oma esseistikas oma­moo­di suu­ren­dusk­laa­si­na, eesmär­gi­ga see tekst loe­ta­vaks muu­ta.

Run­ne­li es­seis­ti­ka üks pea­tee­ma­sid on arut­lu­sed kul­tuu­ri ümber. Üht­la­si on see loo­mu­li­kult küsi­mus ini­me­seks ole­mi­se ja maail­ma ole­mu­se koh­ta. Run­ne­li mõtle­mi­se loo­gi­ka on seo­tud pi­de­va maail­ma uues­ti de­fi­nee­ri­mi­se­ga, aga mit­te niivõrd teis­te­le, kuivõrd just iseen­da­le. Öel­dak­se küll, et üksiki­ni­me­ne ei mõtle, vaid osa­leb sel­le eda­simõtle­mi­ses, mi­da tei­sed on en­ne mõel­nud. Mul­le tun­dub aga, et Run­ne­lit ei hu­vi­ta niivõrd eda­simõtle­mi­ne, vaid ik­ka­gi/hoo­pis isemõtle­mi­ne. Ja maail­ma tun­ne­ta­mi­ne, mõtes­ta­mi­ne ja sel­gi­ta­mi­ne eelkõige iseen­da jaoks. Run­nel on ühe oma et­te­kan­de koh­ta öel­nud, et see on mo­no­loog.

Tea­tud re­ser­vat­sioo­ni­ga võiks öel­da, et Run­ne­li es­seis­ti­ka on­gi mo­no­loo­gi­li­ne. Mo­no­loo­gi­de üheks mää­ra­vaks tun­nu­seks on ju kõne „en­das­se­su­le­tu­s”: üksikkõne­li­sel rep­lii­gil on üht­ne se­man­ti­li­ne kon­tekst, mis teist, vas­tan­du­vat kon­teks­ti ei eel­da ega va­ja. Kaob dia­loo­gipä­ra­ne po­laar­sus, vaa­te­punk­ti­de põrku­mi­ne ja haa­ku­mi­ne. Toi­mub ene­seväl­jen­dus ja min­gi­su­gu­ne ene­se­jaa­tus, mis ei va­ja loo­mi­sak­tiks muud, kui iseen­nast. Run­nel ütleb mei­le, et oma mõtisk­lus­tes maail­ma üle on ta jõud­nud jä­rel­du­se­le, et läh­tu­da tu­leb kõige kit­sa­mast alu­sest – iseen­dast. Isee­ne­ses püsi­mi­ne kaa­sab siis­ki – või just – tea­tud ühis­tead­vu­se säi­li­ta­mi­se. Ühis­tead­mi­se­le on aga sa­mu­ti oma­ne min­gi­su­gu­ne mo­no­loo­gi­li­sus – sel­le pu­hul ei vaiel­da, tead­mi­ne ei ole ja­gu­ne­nud, vaid on ühi­ne ja ühen­dav. Sel­lel on ise­gi tea­tud re­li­gioos­ne ala­toon, mi­da võiks ni­me­ta­da osa­du­seks. See nn osa­dus, min­gi ko­gu­kon­na or­gaa­ni­li­ne koo­so­le­mi­ne on Run­ne­li jaoks kõige elu­sa alus, ja loo­mu­li­kult kul­tuu­ri alus. Run­nel on kul­tuu­ri de­fi­nee­ri­nud Spir­ki­ni fi­lo­soo­fiaõpi­ku jär­gi, öel­des, et „kul­tuur on ini­mes­te ole­mis­viis. Ai­nult – ja kõik”. „Mi­na­l” on sel­les ole­mis­vii­sis kaa­lu­kas roll: „nii­kaua, kui on kaits­tud ja kes­tab üks „mi­na”, on mi­ni­maal­sel moel kaits­tud ka se­da üksi­kut hõlmav „kul­tuu­r”.”

On tä­he­le­pa­nuväär­ne, et üheks mi­na ja kul­tuu­ri ohus­ta­jaks peab Run­nel oma es­seis­ti­kas sa­ge­li ma­si­naid, ma­si­nas­tu­mist, na­gu se­da on en­ne te­da oma 1930. aas­ta­te pub­lit­sis­ti­kas tei­nud ka näi­teks An­ton Han­sen-Tamm­saa­re. Küllap on see loo­gi­li­ne. Mõle­mad on lõppu­de lõpuks hin­gelt maa­poi­sid, kel­le jaoks teh­ni­ka pa­ra­ta­ma­tult vas­tan­dub loo­dus­li­ku­le ja loo­mu­li­ku­le ning võõran­dab ini­mest oma juur­test, lau­sa iseen­dast. Reaal­se­te aval­du­mis­vor­mi­de kõrval, mi­da mõle­mad mõtle­jad kir­jel­da­vad, on sel­lel krii­ti­kal kaht­le­ma­ta ek­sis­tent­siaal­ne li­satä­hen­dus. Nii­siis läh­tub Run­nel sel­lest, et kul­tuu­ri­ta ei ole ini­mest, et kul­tuur on ini­me­se ole­mi­se viis. Ning et keel ja ole­mi­ne on pea-ae­gu üks ja sa­ma, Run­ne­li sõna­de­ga: „Kui mit­te ident­sed, siis vä­he­malt võrra­tus vas­ta­vu­ses.” Sõna võib ini­me­se­le an­da ole­mas ole­mi­se, aga võib ol­la seal­juu­res ka pai­nav.

Run­nel kir­ju­tab mei­le, et ini­me­ne ei saa ela­da müüdi­ta ja te­ge­lik­ku­se sel­le osa­ta, mi­da ni­me­ta­me lo­go­s’eks, sõnaks. Ja seepä­rast on inim­soo te­ge­li­kuks kul­ge­mi­se teeks ja te­ge­li­kuks tööks jää­nud ik­ka müüdi iga­ve­ne uuen­da­mi­ne. See Run­ne­li arut­lus mõtes­tab omal moel Pla­to­ni ees­pool vii­da­tud tee­si, et inim­loo­mus on ot­se­kui kee­ru­li­ne tekst, mis on meie isik­li­kus ko­ge­mu­ses kir­ju­ta­tud nii väi­kes­te täh­te­de­ga, et osu­tub mit­te­loe­ta­vaks. Jä­re­li­kult, müüdi iga­ve­seks uue­ne­mi­seks ja inim­loo­mu­se loe­ta­vaks muut­mi­seks tu­leb sõnad maan­da­da. Tu­leb ise de­fi­nee­ri­da maailm, tu­leb uues­ti sõnas­ta­da ja ni­me­ta­da näh­tu­sed, an­da nei­le täp­ne hin­nang. Ning pea­mi­ne, see tu­leb raa­mis­ta­da, sest ai­nult ülejää­nud ümb­rit­se­vast maail­mast la­hu­ta­tu­na saab see uue, ai­nu­laad­se tä­hen­du­se. Sel­li­se­na võiks nä­ha Run­ne­li es­seis­ti­ka ole­must, te­ma ar­gimüto­loo­giaid.

Kui Ma­ti Un­di kuul­sad ar­gimüto­loo­giad te­ge­le­sid roh­kem mõis­te­te­ga män­gi­mi­se­ga ja oma entsüklo­pee­di­lis­te tead­mis­te teis­te­le ja­ga­mi­se­ga, siis Run­ne­li ar­gimüto­loo­giad üri­tak­sid just­kui mõis­te­telt liig­seid tä­hen­dusväl­ju ee­mal­da­da, luua sõna­de ja kee­le­ga – ning seelä­bi ole­mi­se­ga – isik­lik su­he, mis ei pruu­gi teis­te­le mi­da­gi tä­hen­da­da ega nei­le olu­li­ne ol­la, kuid mis sel­gi­tab maail­ma mõtle­ja en­da jaoks. See on oma­moo­di üksio­le­mi­ne sõna­de­ga, üksi­ki­si­ku üksik ole­mi­ne maail­mas. Üksik võib-ol­la eri­ti tä­na­ses maail­mas, mis ei ole enam üht­ne. Run­nel kir­ju­tab ühes oma ar­vus­tu­ses Vai­ke Pil­vis­tu luu­leil­ma koh­ta, et see on va­na­moo­du­li­ne sel­les mõttes, et on veel tõepoo­lest „üht­ne ja ja­ga­ma­tu”, „mo­no­lek­ti­li­ne” – vas­tan­di­na dia­lek­ti­li­se­le maail­ma­le. Sel­les maail­mas on as­ja­del kin­del tä­hen­dus, as­jad, teod ja ta­gajär­jed on oma­va­hel usal­dus­va­he­kor­ras. Sel­list mo­no­lek­ti­list maail­ma esin­dab ka Run­nel ise. Hoo­li­ma­ta sel­lest, et ta kõne­leb küllalt­ki pal­ju ka (või hoo­pis) dia­lek­ti­kast. Võib ka küsi­da: kas Run­ne­li pu­hul on need kaks mõis­tet vä­ga vas­tan­du­vad?

Nõuko­gu­de ajal dia­lek­ti­kast rää­ki­mi­ne – run­nel­li­kult, mit­te ma­te­ria­list­li­ku dia­lek­ti­ka võtmes – sar­na­neb ju tea­tud mõttes tä­nap­äe­val mo­no­lek­ti­kast rää­ki­mi­se­ga. Mõle­ma­le on oma­ne ühelt poolt vas­tas­seis min­gi­su­gus­te­le pea­le­su­ru­ta­va­te­le süstee­mi­de­le ja mõtte­mal­li­de­le ning tei­selt poolt ühen­da­vad nad oma­va­hel vas­tan­du­va. Ze­no­ni sei­su­ko­halt on­gi ju vas­tand­li­kud as­jad oma­va­hel ole­mus­li­kult seo­tud (na­gu ole­mi­ne ja mit­te-ole­mi­ne) ja see seos võimal­dab dia­lek­ti­ka abil nen­de koh­ta tõde ilm­siks tuua. Mo­no­lek­ti­li­ne Run­nel ütleb en­da koh­ta: „Ma tun­nen, et olen, olen ol­nud ko­gu aeg ja pi­de­valt. Sel­les pi­de­vu­ses ei ole min­git muu­tust. Sel­les­se pi­de­vus­se ei ole tun­gi­nud min­geid ju­hu­seid. Kõige äär­mus­li­ku­mas­se­gi hin­geo­le­kus­se on ula­tu­nud mis­ki kaa­sa­tul­nud es­ma­ne, on kest­nud üht­lus. See, mis on, on pi­dev ja kes­tev. See on ilm­si ja unes, ta on õrne­malt ja võim­sa­malt, on lä­he­mal ja kau­ge­mal, aga ku­na­gi ta ei kao ära, ku­na­gi ei kä­ri­se ruum, ku­na­gi ei te­ki ju­hus kuk­ku­da ku­hu­gi mu­ja­le, kus enam po­leks se­da ole­mist, mis on siin, kus oleks min­gi hoo­pis tei­ne, hoo­pis mis­ki muu.”

See pi­dev ja kes­tev ole­mi­ne, mi­da Run­nel tun­ne­tab, see kul­tuu­ri­li­se jär­je­pi­de­vu­se im­pe­ra­tiiv on te­mas esi­le ker­ki­nud kõnel­des iseen­dast, iseen­da­ga ja iseen­da­le. Ning sa­mal ajal kõ-nel­des mui­du­gi ko­gu oma kul­tuu­ri­li­se mi­ne­vi­ku, reaal­su­se ja tu­le­vi­ku­ga ehk kõige sel­le­ga, mis moo­dus­ta­vad ini­me­se „i­se”, te­ma „mi­na”. See­ga, kõnel­des iseen­da­ga ja de­fi­nee­ri­des ümb­rit­se­vat iseen­da­le, rää­gib Run­nel ala­ti ka min­gi­su­gu­se rah­vus­li­ku või lau­sa kos­mi­li­se kõik­su­se või vä­he­malt oma kol­lek­tiiv­se ala­tead­vu­se­ga. Või vas­tu­pi­di: sõnas­ta­des ümb­rit­se­vat, taan­dub see kok­ku-võttes ik­ka­gi üheks oma­kos­mo­seks, üheks Run­ne­liks, kel­lel ei ole ol­nud ju­hust kuk­ku­da ku­hu­gi mu­ja­le.

Lühen­da­tult Tal­lin­na üli­koo­lis 14. novembril Han­do Run­ne­li 70. aasta juu­be­li­kon­ve­rent­sil pee­tud et­te­kan­dest.

Hando Runnel

Sündinud: 24. novembril 1938 Järvamaal Haridus: Järvamaa algkoolid, Tartu 1. keskkool, Paide keskkool, Põllumajanduse akadeemia (agronoomia) jäi lõpetamata Töö: Ajakiri Looming Asutas 1992 kirjastuse Ilmamaa

Teoseid:

•• „Maa lapsed” (1965) •• „Punaste õhtute purpur” (1982) •• „Mõtelda on mõnus” (luuleraamat lastele, 1982) •• „Ei hõbedat, kulda” (essee- ja kriitikakogumik, 1984) •• „Juturaamat” (proosaraamat lastele, 1986) •• „Laulud eestiaegsetele meestele” (1988) •• „Mõõk ja peegel” (esseed, 1988) •• „Aja lugu” (laulukava, 1988) •• „Isamaavajadus” (poliitilise publitsistika valimik, 1991) •• „Juhan Luiga ja vene küsimus” (1993) •• „Jooksu pealt suudeldud” (artiklite ja esseede kogumik, 1998) •• „Küüni täitmine” (näidend, koos Madis Kõivuga, 1998)