Runneli monoloogid
Runneli esseistika üks peateemasid on arutlused kultuuri ümber. Ühtlasi on see loomulikult küsimus inimeseks olemise ja maailma olemuse kohta. Runneli mõtlemise loogika on seotud pideva maailma uuesti defineerimisega, aga mitte niivõrd teistele, kuivõrd just iseendale. Öeldakse küll, et üksikinimene ei mõtle, vaid osaleb selle edasimõtlemises, mida teised on enne mõelnud. Mulle tundub aga, et Runnelit ei huvita niivõrd edasimõtlemine, vaid ikkagi/hoopis isemõtlemine. Ja maailma tunnetamine, mõtestamine ja selgitamine eelkõige iseenda jaoks. Runnel on ühe oma ettekande kohta öelnud, et see on monoloog.
Teatud reservatsiooniga võiks öelda, et Runneli esseistika ongi monoloogiline. Monoloogide üheks määravaks tunnuseks on ju kõne „endassesuletus”: üksikkõnelisel repliigil on ühtne semantiline kontekst, mis teist, vastanduvat konteksti ei eelda ega vaja. Kaob dialoogipärane polaarsus, vaatepunktide põrkumine ja haakumine. Toimub eneseväljendus ja mingisugune enesejaatus, mis ei vaja loomisaktiks muud, kui iseennast. Runnel ütleb meile, et oma mõtisklustes maailma üle on ta jõudnud järeldusele, et lähtuda tuleb kõige kitsamast alusest – iseendast. Iseeneses püsimine kaasab siiski – või just – teatud ühisteadvuse säilitamise. Ühisteadmisele on aga samuti omane mingisugune monoloogilisus – selle puhul ei vaielda, teadmine ei ole jagunenud, vaid on ühine ja ühendav. Sellel on isegi teatud religioosne alatoon, mida võiks nimetada osaduseks. See nn osadus, mingi kogukonna orgaaniline koosolemine on Runneli jaoks kõige elusa alus, ja loomulikult kultuuri alus. Runnel on kultuuri defineerinud Spirkini filosoofiaõpiku järgi, öeldes, et „kultuur on inimeste olemisviis. Ainult – ja kõik”. „Minal” on selles olemisviisis kaalukas roll: „niikaua, kui on kaitstud ja kestab üks „mina”, on minimaalsel moel kaitstud ka seda üksikut hõlmav „kultuur”.”
On tähelepanuväärne, et üheks mina ja kultuuri ohustajaks peab Runnel oma esseistikas sageli masinaid, masinastumist, nagu seda on enne teda oma 1930. aastate publitsistikas teinud ka näiteks Anton Hansen-Tammsaare. Küllap on see loogiline. Mõlemad on lõppude lõpuks hingelt maapoisid, kelle jaoks tehnika paratamatult vastandub looduslikule ja loomulikule ning võõrandab inimest oma juurtest, lausa iseendast. Reaalsete avaldumisvormide kõrval, mida mõlemad mõtlejad kirjeldavad, on sellel kriitikal kahtlemata eksistentsiaalne lisatähendus. Niisiis lähtub Runnel sellest, et kultuurita ei ole inimest, et kultuur on inimese olemise viis. Ning et keel ja olemine on pea-aegu üks ja sama, Runneli sõnadega: „Kui mitte identsed, siis vähemalt võrratus vastavuses.” Sõna võib inimesele anda olemas olemise, aga võib olla sealjuures ka painav.
Runnel kirjutab meile, et inimene ei saa elada müüdita ja tegelikkuse selle osata, mida nimetame logos’eks, sõnaks. Ja seepärast on inimsoo tegelikuks kulgemise teeks ja tegelikuks tööks jäänud ikka müüdi igavene uuendamine. See Runneli arutlus mõtestab omal moel Platoni eespool viidatud teesi, et inimloomus on otsekui keeruline tekst, mis on meie isiklikus kogemuses kirjutatud nii väikeste tähtedega, et osutub mitteloetavaks. Järelikult, müüdi igaveseks uuenemiseks ja inimloomuse loetavaks muutmiseks tuleb sõnad maandada. Tuleb ise defineerida maailm, tuleb uuesti sõnastada ja nimetada nähtused, anda neile täpne hinnang. Ning peamine, see tuleb raamistada, sest ainult ülejäänud ümbritsevast maailmast lahutatuna saab see uue, ainulaadse tähenduse. Sellisena võiks näha Runneli esseistika olemust, tema argimütoloogiaid.
Kui Mati Undi kuulsad argimütoloogiad tegelesid rohkem mõistetega mängimisega ja oma entsüklopeediliste teadmiste teistele jagamisega, siis Runneli argimütoloogiad üritaksid justkui mõistetelt liigseid tähendusvälju eemaldada, luua sõnade ja keelega – ning seeläbi olemisega – isiklik suhe, mis ei pruugi teistele midagi tähendada ega neile oluline olla, kuid mis selgitab maailma mõtleja enda jaoks. See on omamoodi üksiolemine sõnadega, üksikisiku üksik olemine maailmas. Üksik võib-olla eriti tänases maailmas, mis ei ole enam ühtne. Runnel kirjutab ühes oma arvustuses Vaike Pilvistu luuleilma kohta, et see on vanamooduline selles mõttes, et on veel tõepoolest „ühtne ja jagamatu”, „monolektiline” – vastandina dialektilisele maailmale. Selles maailmas on asjadel kindel tähendus, asjad, teod ja tagajärjed on omavahel usaldusvahekorras. Sellist monolektilist maailma esindab ka Runnel ise. Hoolimata sellest, et ta kõneleb küllaltki palju ka (või hoopis) dialektikast. Võib ka küsida: kas Runneli puhul on need kaks mõistet väga vastanduvad?
Nõukogude ajal dialektikast rääkimine – runnellikult, mitte materialistliku dialektika võtmes – sarnaneb ju teatud mõttes tänapäeval monolektikast rääkimisega. Mõlemale on omane ühelt poolt vastasseis mingisugustele pealesurutavatele süsteemidele ja mõttemallidele ning teiselt poolt ühendavad nad omavahel vastanduva. Zenoni seisukohalt ongi ju vastandlikud asjad omavahel olemuslikult seotud (nagu olemine ja mitte-olemine) ja see seos võimaldab dialektika abil nende kohta tõde ilmsiks tuua. Monolektiline Runnel ütleb enda kohta: „Ma tunnen, et olen, olen olnud kogu aeg ja pidevalt. Selles pidevuses ei ole mingit muutust. Sellesse pidevusse ei ole tunginud mingeid juhuseid. Kõige äärmuslikumassegi hingeolekusse on ulatunud miski kaasatulnud esmane, on kestnud ühtlus. See, mis on, on pidev ja kestev. See on ilmsi ja unes, ta on õrnemalt ja võimsamalt, on lähemal ja kaugemal, aga kunagi ta ei kao ära, kunagi ei kärise ruum, kunagi ei teki juhus kukkuda kuhugi mujale, kus enam poleks seda olemist, mis on siin, kus oleks mingi hoopis teine, hoopis miski muu.”
See pidev ja kestev olemine, mida Runnel tunnetab, see kultuurilise järjepidevuse imperatiiv on temas esile kerkinud kõneldes iseendast, iseendaga ja iseendale. Ning samal ajal kõ-neldes muidugi kogu oma kultuurilise mineviku, reaalsuse ja tulevikuga ehk kõige sellega, mis moodustavad inimese „ise”, tema „mina”. Seega, kõneldes iseendaga ja defineerides ümbritsevat iseendale, räägib Runnel alati ka mingisuguse rahvusliku või lausa kosmilise kõiksuse või vähemalt oma kollektiivse alateadvusega. Või vastupidi: sõnastades ümbritsevat, taandub see kokku-võttes ikkagi üheks omakosmoseks, üheks Runneliks, kellel ei ole olnud juhust kukkuda kuhugi mujale.
Lühendatult Tallinna ülikoolis 14. novembril Hando Runneli 70. aasta juubelikonverentsil peetud ettekandest.
Hando Runnel
Sündinud: 24. novembril 1938 Järvamaal Haridus: Järvamaa algkoolid, Tartu 1. keskkool, Paide keskkool, Põllumajanduse akadeemia (agronoomia) jäi lõpetamata Töö: Ajakiri Looming Asutas 1992 kirjastuse Ilmamaa
Teoseid:
•• „Maa lapsed” (1965) •• „Punaste õhtute purpur” (1982) •• „Mõtelda on mõnus” (luuleraamat lastele, 1982) •• „Ei hõbedat, kulda” (essee- ja kriitikakogumik, 1984) •• „Juturaamat” (proosaraamat lastele, 1986) •• „Laulud eestiaegsetele meestele” (1988) •• „Mõõk ja peegel” (esseed, 1988) •• „Aja lugu” (laulukava, 1988) •• „Isamaavajadus” (poliitilise publitsistika valimik, 1991) •• „Juhan Luiga ja vene küsimus” (1993) •• „Jooksu pealt suudeldud” (artiklite ja esseede kogumik, 1998) •• „Küüni täitmine” (näidend, koos Madis Kõivuga, 1998)