Russalka — Tallinna sümbol võimust hoolimata
Russalka seisab ühes reas meres hukkunutele pühendatud mälestusmärkidega, mida Tõnis Vint on nimetanud “surmakaareks”. Mis teha, meil pole kuulsaid maadeavastajaid ega suuri merelahinguid võitnud admirale.
Russalka on Amandus Adamsoni esimene monumentaalskulptuur või plastika linnaruumis. Giidid räägivad monumendi saamislugu turistidele, kuid on karta, et paljud linnakodanikud seda lugu ei teagi.
Muide, nii uskumatu kui see ka pole, aga 1855. aastal sündinud Adamsoni tütar Maria Carlsson on veel elus. Ta elab Rootsis, kuid on siinmail sage külaline. Mullu viibis ta ka isa 150. sünniaastapäeva tähistamisel Pärnus. Sealsel vanal kalmistul on Adamsoni taastatud Vabadussõja monument, mille juurde on maetud ka skulptor ise. Kellel oleks õnne tähistada oma isa 150. sünniaastapäeva!
Maria Carlsson oli väike laps ja ega isa talle oma töödest suurt ei rääkinud. Russalka oli Adamsonile aga oluline töö, sest esiteks kerkis see kodumaal ja teiseks olid tal idee teostamiseks suhteliselt vabad käed, lisaks rahaline kate. Russalka juures on tütar kuulnud küsimusi, kes see seal on, kas mingi liblikas. Äkki peaks loo üle rääkima? Ühele ärinaisele olevat näidatud Tartu ülikooli taga oleva Gustav Adolfi skulptuuri pilti ja küsitud, kes seal posti otsas seisab. Tema vastanud: “Saabastega kass.”
Russalka on Tiit Made vanaema
Aga esmalt: kes see Russalka õieti on? Russalka oli tegelane idaslaavlaste, eriti lõunavenemaalaste ja ukrainlaste mütoloogias, kes elasid merele lähemal. Temas ühines ühelt poolt vee-elukate viljakuse, teiselt poolt vees hukkunud hingede kaitsja kujund. Samuti kaitses ta õnnetult hukkunute hingesid, peale meres hukkunute ka näiteks ristimata surnud laste hingi.
Siit ka Tallinna Russalka. Kuigi Russalka oli eelkõige naissoost uppunute hingede kaitsja, sai ta igaveseks monumendina kaitsma soomuslaeva Russalka. Meremehed armastasid panna oma laevadele naistenimesid, mis meenutaksid kaldale jäänud kallimaid.
1893. aasta tormisel septembrihommikul väljus soomuslaev Russalka Tallinna sadamast ja jäi kadunuks. Külma haua leidsid 177 meremeest. 1899. aastal tuli hukkunute perekondadel ja tuttavatel mõte püstitada monument hukkunute mälestuseks.
Edasi Tiina Nurga monograafiast: “Vajalikud summad hangiti ülevenemaalise korjanduse teel, milleks saadi luba 1900. aasta jaanuaris. Välja saadeti 16 000 korjanduslehte. Mitmesuguste sekelduste järel, nagu maatüki omandamine kaupmees Pfaffilt jm, saadi eeltöid alustada alles 1901. aasta juulis. Augustis hakati rajama monumendi alust kohaliku ehitusmeistri N. Tamme juhtimisel.”
Asi venis, kuna pjedestaali materjal graniit telliti Soomest, inglikuju Russalka ja bareljeefid valati Peterburis Morandi tehases, laternad, mis on nüüdseks taastatud, tehti Tallinnas Wieglandi vabrikus. Kuju asetati oma kohale 20. juulil, pidulik avamine oli 7. septembril 1902, kus oli kohal ka Adamson.
Bareljeefidel on kujutatud soomuslaeva heitlust tormisel merel, kõrvaldetailideks on ankrud ja suurtükid. Meelde tulevad ka Estonia ja Kurski tragöödia. Russalka kuldne rist on suunatud laeva hukkumise oletatavas suunas, kuigi nüüd, mil on kindlaks tehtud laeva tegelik uppumiskoht, näitab see veidi mööda.
Huvitav detail on ka see, et Russalka modelleerimisel poseeris Adamsonile 17-aastane neiu Juuli Rootsi, kes pärines Paldiskist ja teenis 1901. aastal Adamsoni juures koduabilisena. Pika puiklemise peale olevat ta olnud nõus poseerima, muuhulgas aitas ta ka kujuril savi sõtkuda ja sealt kivikesi välja noppida. Ja on välja tulnud, et see Juuli Rootsi on Tiit Made vanaema! Tiit Madelt sain Juuli foto. Kuna Juulil on sellel seljas valge kleit ja käes piibel, võib see olla leeriaegne pilt. Kindlasti rääkis vanaema Adamsonist ka lugusid, kuid Tiit oli alles väike poiss, kui vanaema suri.
Adamson on teinud teisigi monumente nii Venemaal kui ka Eestis. 1904. aastal tegi ta Sevastoopolisse mere äärde samas võtmes mälestusmärgi, uputatud laevade monumendi, mis jäädvustab linna kangelasliku kaitsmise 1854. aastal Krimmi sõja ajal. Kuid Russalka on tema kaunimaid teoseid.
Ants Laikmaa kirjutas Russalka avamise puhul Teatajas: “Minu arvates on Tallinn omale mälestusmärgi saanud, mille peale mõni suur-linn kadedusega võib vaadata ja meister Adamson on selle loomisega oma nime äranägemata aegadeni auga Tallinna külge köitnud.”
Anname lõpuks jällegi sõna Tiina Nurgale: “Monumendi juures on eriti õnnestunud graatsiline inglifiguur, millel vaatamata suurusele on kergust ja hõljuvust. Skulptor käsitleb suurepäraselt ingli õhukest, pehmetes voltides langevat rüüd, mis tagasihoidlikult toob esile kehavormid. Suure tasakaalutunde ja ilusa siluetiga on antud ingli astuv poos ja graatsiline kätehoiak.”
