Rusthavelist gruusia kirjandusloo taustal


Šotha Rusthavelit ei nimetata asjata grusiinide tähtsaimaks kirjanikuks, sest tema ainsana säilinud teos “Kangelane tiigrinahas” kõnetab lugejat ka ligi tuhat aastat hiljem. Kirjutab Brigitta Davidjants.

 Keskkooli lõpuaastail sattusin vestlema ühe eesti näitlejaga. Kuuldes mu nime, ütles mees: “Armeenlastega on hull lugu. Neil on kõik – pervõi v mire. Grusiinidega on peaaegu sama hull. Neil on kõik – vtoroi v mire!” Ja pahvatas naerma.

Mul, huumorivaesel “hilispubekal”, hakkas kuidagi imelik. Ent tutvudes gruusia kultuuriga, selgus, et just nii see ongi. Olgu, ma ei kasutaks väljendit “maailmas teine”, aga iidne on grusiinide kultuur tõesti. Kahjuks on see jäänud suurriikide kultuuri varju ning kui paluda keskmisel eestlasel loetleda gruusia kirjanikke, kohmab vanem põlvkond heal juhul midagi Šotha Rusthavelist või Otia Iosselianist, nooremad ei tea neidki.

Grusiinide esimene sidus tekst “Püha Šušaniki kannatused” pärineb 5. sajandist ja nende tähestik veelgi varasemast ajast. Seega on grusiinidel eestlaste ees tuhandeaastane edumaa. Rääkimata sellest, et kui eestlased olid ikke all, elasid grusiinid oma kuningriigis. Gruusia tähestiku arengus eristatakse kolme etappi, mille üks modifikatsioon tekkis 9. ja teine 12. sajandil. Kõiki kolme kasutati 19. sajandini, pärast seda jäi kasutusele üks. Siit, mitme tuhande kilomeetri kauguselt võib tunduda, et kõik kaukaaslased räägivad üht ja sama arusaamatut kaashäälikuid täis keelt. Üllatus – tegelikult polegi see nii. Türgi ja aserbaidžaani keel kuuluvad turgi keelte hulka, armeenia ja iraani keel indoeuroopa keelkonda ning gruusia keel kaukaasia keelte hulka. Ja gruusia keel (nagu ka naabrite armeenlaste keel) on omaette nähtus, millesarnast teist ei leia. See kartveli keelkonna suurima kõnelejaskonnaga keel jaotub omakorda paljudeks murreteks.

See maa on nii looduse kui ka kultuuri poolest väga värvikas. Mäletan, kuidas vaatasin piiripunkti ületades selja taha Armeenia poole, kus vihm peksis vastu süngeid kollaseid kaljusid. Ees ootavatel rohelistel mägedel sillerdas päike. Gruusia ongi helgelt värviline, minemata sealjuures läägeks. “Tifliski element,” ütlevad naabrid kadedalt. Armeenlasi häirib, et paljud nende kultuuritegelased on pärit Thbilisist. Aga tundub, et see keskkond mõjub loomeinimestele viljakalt.

Rääkides Gruusia kirjandusest, ei pääse mööda Šotha Rusthavelist ja tema poeemist “Kangelane tiigrinahas”. Väga raske oleks leida sellele 12. sajandi poeedi tekstile eesti analoogi. “Kalevipoeg”? Võib-olla, kuid siiski kaheldav. Tõsi küll, nii “Kalevipoeg” kui ka “Kangelane tiigrinahas” on vormilt autorilooming, kuigi sageli nimetatakse neid eeposteks. Eepos seostub tugevasti sõjakultuuriga, mida Eestis sisuliselt pole, ning “Kalevipoeg” on pigem seotud omaaegse “eepose igatsusega”. Grusiinide mastaapsem eeposena käsitletav teos on aga hoopis “Amirandaredžaniani”, mille keskne tegelane on kreeklaste Prometheusele vastav ahelates pooljumal.

Rusthavelist endast on vähe teada, peamiselt “Kangelase tiigrinahas” sissejuhatusest. Mõningaid vihjeid annab meile nimi – Rusthaveli tähistab päritolukohta. Tõenäoliselt oli ta pärit Meshethi lähedal asuvast Rusthavist, mitte tänapäeval Thbilisi lähedal asuvast Rusthavist. Samuti arvatakse, et ta oli kuninganna Tamari õukonnapoeet ning suri Iisraeli gruusia kloostris.

Klassikalises šaiiri luulevormis loodud “Kangelane tiigrinahas” on äärmiselt kaunis poeem, mis ilmus 1991. aastal Juta Bedia tõlkes ka eesti keeles. Gruusia kirjandusel olid eriti tugevad seosed pärsia kultuuriga. Ukraina orientalisti Krimski sõnade järgi olevat Rusthaveli tundnud nii temast kümmekond aastat noorema pärsia meistri Nizami teost “Laili ja MadÏnun” kui ka Firdausi “·ahnameh’d”. Nagu “Lailis ja MadÏnunis”, peegeldub ka Rusthaveli kirjandustekstis mehe ja naise vaat et jumalik armastus. Vahe on vaid selles, et kui Laili ja Madžnuni armastus toob õnnetust, siis Rusthaveli armastajad jõuavad katsumuste kaudu õnneni. See on sügavalt elujaatav teos.

Loe veel

Nagu on olnud kombeks pärsia klassikalises kirjanduses, alustab Rusthaveligi valitsejast, kuninganna Tamarist, jagades talle ohtralt kiitust. Raamat räägib kahest armastajapaarist, araablastest Avthandilist ja Thinathinist ning india printsist Tarielist ja Nestan-Daredžanist. Araabia kuningas Rostevan paneb troonile tütar Thinathini, nagu tegi tollane Gruusia kuningas oma tütre Tamariga. Seejärel läheb Rostevan rüütel Avthandiliga laskmises võistlema ning kohtab kangelast tiigrinahkses rüüs. Tütar Thinathin saadab Avthandili kangelast otsima. Avthandil leiab kaotatud armastust leinava kangelase ning siirdub tõelise rüütli kombel otsima Tarieli kadunud kallimat.

“Kangelane tiigrinahas” on justkui gruusia rüütliromaan, mis kajastab autori eetilisi ideaale. Tollases Gruusias olid sellise teose tekkeks kõik tingimused. Aeg oli sääraste kunstiteoste sünniks küps. Vanagruusia kirjanduse õitseajaks peetakse 11.–13. sajandit. Rusthaveli lõi “Kangelase tiigrinahas” 12. sajandil, renessansiajastu õitsengu hakul. Selleks ajaks oli ilma näinud 12. sajandi suurteos “AmirandaredÏaniani”. Samuti oli gruusia keelde tõlgitud mitu pärslaste suurteost, aga neid oli edasi arendatud, nii et nad hakkasid originaalist kaugenema. Näiteks pärslaste armastusromaan “Visramiani” on justkui gruusia versioon Visi ja Râmini armastusest, mida koos “Abdulmesiaga” mainitakse ka Rusthaveli suures poeemis.

Aga mis oli enne Rusthavelit? Algul, 5. sajandil levis vaimulik kirjandus – risti-usuhümnid, mis kujunesid lüürilise poeesia tippteosteks, samuti pühakute elulood, pisut hiljem filosoofilised teoloogilised traktaadid, tänu millele lõi õitsele gruusia proosakirjandus. Samuti oli sündinud ajalookroonikaid.

Kirjandusuurija Donald Rayfield on juhtinud tähelepanu huvitavale seigale: kuigi Rusthaveli poeemi tegelased pöörduvad korduvalt Jumala poole, ei leidu otseseid vihjeid kristlusele. Ja tõepoolest, oma teekonnal nimetab Avthandil Kuud, Päikest ja viit planeeti, kuid mitte kusagil ei ole mainitud Kristust, Püha Vaimu ega neitsi Maarjat. Seda hoolimata seigast, et grusiinlased on 4. sajandist kristlased. Poeemi lähtenurk näib olevat palju avaram kui rangelt kristlik, pigem rõhutab autor üldinimlikke väärtusi. Gruusia kirjandust inglise keelde tõlkinud Katharine Vivian on püstitanud hüpoteesi, et teoses leidub sufismi, müstikasse kalduva islamisuuna allusioone. Mine tea, äkki oli õigus 20. sajandi alguse gruusia kirjanikul Džavahhišvilil? Tema romaanis “Vahering” leiab kuningas Teimurazi ja preester Ivane vahel aset vaidlus:

“Aga mida sa gruusia rahvast üldse arvad – kas ta on kristlik oma hingelt ja loomu-omadustelt või ei?”

“Ei ole, me oleme paganad. (---) Tõsi küll, miljonid grusiinid on ristiusu eest oma elu ohverdanud, kuid minu sügavat veendumust mööda on ristiusk olnud ainult ettekäändeks, tegelikult aga võideldi alati vaid selleks, et hoida ja säilitada oma rahvuslikku sõltumatust. Ristiusk ei hakka grusiinidele külge, nii nagu tamme ei saa pookida õunapuu külge. See on paganlik atavism, mis meis ikka ja jälle välja lööb.”

Kristlike maade Armeenia ja Gruusia poliitiline olukord halvenes 13. sajandil algul Pärsia ja hiljem Türgi ikke tõttu, mis oli kirjandusele suur löök. 18. sajandi kuninga poeg Ioane Batonišvili on kirjutanud, et 1390. aasta paiku hävitanud mongoli khaan Timur Turkestanis kõik gruusia raamatud, mis leidis. Gruusia side Euroopaga katkes kahesajaks aastaks, riik lagunes kolmeks ja kirik varises kokku. Samal ajal suurenes islami surve ning 15. sajandi algusaastatest kuni Venemaa vallutuseni 1801. aastal oli Gruusia justkui karkass Türgi ja Iraani vahel.

Olukord hakkas paranema 16. sajandil. 17.–18. sajandil muutus tähtsaks autor ja tema isik. Gruusia tänapäeva proosa ja luule alguseks võib pidada 19. sajandit. Tšav-tšavadze, Tsereteli, Pšavela, Orbeliani, Baratašvili – need nimed tasub meelde jätta, sest just neile tugineb gruusia nüüdiskirjandus, mida on Nõukogude ajal eesti keelde päris palju tõlgitud.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare