RUTH HUIMERIND: Meeled meis endis
##“Meelte loo” avastasin siis, kui mõni aeg tagasi tegin kokaraamatut “Salasahver” – seda raamatut soovitas nimelt Mati Unt. Tegelikult elasin muidugi vahepeal lootuses, et Unt kirjutab ise mulle “Salasahvri” toidujutu kokku. Aga asi venis, Matil polnud ilmselt aega, ja lõpuks ütles ta ära – olevat liiga suur töö ja tema ei jõua. Et selleks peab õudselt palju lugema ning materjalimassiiv olla meeletu. Ja nii see ilmselt oli ka.
Lohutuseks aga soovitas Mati mulle kolme raamatut, mis tema meelest olid antud teema tundmisel krestomaatilised. Neist üks oli Jean Anthelme Brillat-Savarini “Maitse füsioloogia”, teine Jussi Talvise “Gastronoomia ajalugu”, kolmas Diane Ackermani “Meelte lugu”. Tellisin siis need teosed välja, ajasin näpuga järge ja lasin üht-teist “Salasahvri” jaoks ära tõlkida. Nüüd aga on nii Ackerman kui Talvinen “Varrakus” ka täiskujul ilmunud.
Ameerika luuletaja ja antropoloogi Diane Ackermani teost soovitasin kirjastusele ise. Oleksin tahtnud seda ka kujundada, aga kahjuks ei tulnud sellest midagi välja. Sest kui tõlge valmis sai, olid pooleli “Unustatud mänguasjad”. Ja kahte tööd korraga ette võtta oli võimatu. Aga mul on hea meel, et ka praegune kujundus on välja kukkunud elegantselt ja värskelt. Anne Pikkov on üldse väga hea kujundaja.
Tõtt-öelda valdas mind esialgu Ackermani lugedes väike pettumus. Võib-olla olid mu ootused liialt üles kruvitud, võib-olla ootasin midagi enamat, mingit Undi “Argimütoloogiate” ameerika varianti.... Ei tea. Aga võib-olla oli asi lihtsalt selles, et ma olin analoogilisi teadmisi, nagu selles raamatus laia joonega esitatakse, ka ise eluaeg endasse kogunud, veneaegsetest psühholoogiaõpikutest alates. On ju kunstniku töö meelte tajudega väga tihedalt seotud. Kuid samal ajal annan ma endale aru, et paljude jaoks võib just see raamat olla avastus. Käib ju jutt peaaegu nähtamatutest asjadest, mille peale enamik inimesi oma tavaelus eriti ei mõtle – lõhnadest, värvidest, maitsmisest, puudutustest. Autor kirjeldab oma isiklikke kogemusi ja teadmisi meelte ajaloost, toob rohkesti näiteid kirjandusest, psühholoogiast, reaalelust. Selge on üks – tegu on silmaringi avardava teosega valdkonnast, mille taolist kindlasti eesti keeles varem pole kirjutatud. Meil räägivad taolistel teemadel pigem professionaalid, ja kasutavad selleks hoopis muud keelt kui Ackerman.
Autor on muidugi ameeriklanna ja esindab sealset kirjutamise traditsiooni, mis on teistsugune kui Eestis harjutud. Nii jutustab ta meeletu aplombiga lihtsaid pisiseiku oma eraelust – oo, püüdsin liblika, oo, kasvatan roose! Kuid on ka palju põnevaid fakte, mis jäävad meelde pikaks ajaks. Näiteks nüüd meenub mulle Ackermani raamatust loetud kirjakoht sellest, kui tundlikud on inimesed puudutustele. Tehti järgmine katse. Raamatukogu teenindaja pidi raamatuid üle andes lugejat märkamatult puudutama – kõigest puudutama, naeratada ei tohtinud! Seejärel küsiti lugejate käest, mida nad mäletavad, kas raamatukoguhoidja naeratas või mitte. Enamik vastas – jah, ta naeratas! Puudutamist ei olnud inimesed aga üldse tajunudki!
Individuaalsed meeled
Meelte tajuga on minu teada nii, et see on individuaalne. Inimest, kellel oleks ühtviisi välja arenenud kõik viis meelt, lihtsalt ei ole. Tavaliselt on üks või kaks meelt arenenud tugevamalt, teised nõrgemalt. Minul näiteks on lisaks nägemisele hästi oluline lõhnamaailm. See, millest ka Ackerman alustab. Minul on nina nagu koera eest. Ükskord näiteks tundsin kodus ära lõhna, mille meie naabritädi, kellel oli väga hea ameerika lõhnaõli, oli õues koera silitades jätnud... Paljude inimeste, eriti suitsetajate jaoks, ei ole lõhn aga üldse tähtis, nad ei tunnegi seda, samas võib kuulmismeel arenenud olla.
Nii et Ackermani teema ja aines on väga huvitavad. Ja ega sellel teemal kuigi palju kirjandust ei ole. Inglise keeles ilmus raamat juba kümmekond aastat tagasi, kuid Ackerman on kirjutanud teisigi teoseid. Neist võib-olla põnevaim oleks ehk eestindada esseed armastusest – “Meelte looga” samas laadis kirjutatud töö.
