Saagu valgus! Ja valgus sai

„Valgustaja” võtab ette maailma ürgseima ja võimsaima arhetüübi: valguse ja pimeduse duelli.

„Valgustaja” liikumapanev jõud on metatasandini küündiv paradoks: Jumalast-valguseloojast on tänapäeval saanud Draamateatri tavaline tehniline töötaja. Ometi täidab too Piibli sõnu „„Saagu valgus!” Ja valgus sai” elu jooksul võib-olla tuhandeid kordi, Jehoovale piisas ühest.

„Valgustajaga” seostub vist kõige tähendusrikkam lause Eesti teatri kohta: „Alla arhetüübi pole mõtet ette võttagi.” (Jaanus Rohumaa „Ainus ja igavene elu”) „Valgustaja” võtab ette maailma ürgseima ja võimsaima arhetüübi: valguse ja pimeduse duelli. Oli ju valguse loomine Vana Testamendi andmeil Jehoova üks esimesi tegusid. Või mis siin inimkonnast ja tema arhetüüpidest rääkida. Valguse ja pimeduse vaheldumine on omane ka paljudele planeetidele ja nende kaaslastele, kus eluvormid hoopis puuduvad. Möödaminnes puudutab näidend ka valgustusajastut, isegi kolme kõrvaltegelase nimed on sellest ajast.