SAAL Biennaal. Uus festival tõi uued asukad

End tantsukohustusest vabastanud SAAL Biennaal oli uudishimulik nagu kevadine vasikas.

Rahvusvaheline etenduskunstide festival SAAL Biennaal on vana hea Augusti Tantsufestivali järglane. Uue festivali nimes pole enam tantsu, aga eelmise aasta tantsufestivalist oli seal tantsu tublisti rohkem. See on hea – sõna „tants” eemaldamine tegi festivali vabaks seda aastast aastasse saatnud murelikest vestlustest ja kirjadest ajalehtedes, et kuidas tantsufestivalil pole tantsu. Sellest pingest vabaks saanud tants oli SAAL Biennaalil seetõttu nagu karjamaale pääsenud kevadine vasikas – pruun ja läikiv.

Minu esimene etendus festivalil oli Heine Avdali ja Yukiko Shinozaki „nothing’s for something”. Hiiglaslikud kangast ja õhupallidest meisterdatud asjandused liikusid Johann Straussi valsi saatel mööda ruumi ringi. Efekt, mis tekib, kui inimene sellise asjanduse liikuma paneb, ise selle sees peidus olles, on imetore. Selline võiks välja näha näiteks kardinaloom.