Säästlik sõidustiil - iga viies paagitäis bensiini tasuta
„Paar aastat sõitnud juhil on välja kujunenud oma sõidustiil. Üldjuhul on see agressiivne, sest kõik teisedki on liikluses agressiivsed,” sätib Margus bensiinimeetri kütuse hetkekulu näitama. Mina ei usu, et säärase ristlejaga on võimalik sõita linnas alla seitsme-kaheksa liitri sajale. „Koolituse eesmärk on näidata, et saab ka teistmoodi sõita. Ohutumalt, teistega arvestades ja väiksema kütusekuluga,” jätkab instruktor.
Sidur alla, esimene käik, kohaltvõtt, kiirendus, teine käik, ristmikult rohelise alt läbi, kolmas käik, kiirus tõuseb 40 peale, veel kiirendust, neljas käik, veereme pealt 50-ga liiklusvoolus. Bensiinimeeter ronib üles seitsme-kaheksa kanti.
„Kas sa linnas viienda käiguga sõidad?” küsib Margus
„Ei. Üle neljanda ei lükka. Harjumus,” tunnistan.
„50 peal kannatab viiendaga ilusti sõita. See on enamikul uuematel autodel nii,” julgustab Margus. Lükkan viienda käigu sisse. Bensiinimeeter käitub nagu naftahind maailmaturul. Langeb. Kuue ja poole kanti. Tohoh.
„Täitsa rahulikult liigub ju?” küsib Margus. Noogutan. Spidomeeter püsib 55 ligi, tahhomeeter näitab mootori pöörete arvuks nii poolteist tuhat ning kapoti alt ei kostagi tõrkuvat podinat. Sõle tänav on sirge nagu laul. Eespool fooris hakkab roheline tuli vilkuma.
„Jäta käik veeredes sisse ja kui kiirus kukub alla 30, võta vabakäik,” soovitab Margus käiguga pidurdamist – tänapäeva sõidukitel on sel ajal kütusekulu null. Aga käitun vana harjumuse kohaselt. Sidur alla, käik välja, vajutan sujuvalt pidurit ja maastur veereb foori taha täpselt sellise ajastusega, et mõni sekund pärast seiskumist tuleb uuesti paigalt võtta. Bensiinimeeter näitab selle peale kolmekohalist numbrit. Keerame Paldiski maanteele Õismäe poole.
„Kiirenda reipalt, kui kiirus käes, võid kolmanda pealt otse viiendale minna,” juhendab Margus. Pusin pedaalide ja kangi kallal. Harjumatu rapsimine. Margus selgitab, et kiirendamine on vana bensiinijoodik ise ning mida lühema maa pealt normaalse kiiruseni jõuda, seda vähem kokkuvõttes kütust läheb. Ees hakkab jälle foor vilkuma.
„Proovi jõuda sinna nii, et sa ei pea uuesti kohalt võtma,” saan Marguselt ülesande. Heakene küll. Vahetan käike tagasi, foor on punane, hoog väheneb. „Sa pead jälgima, et sa teisi liiklejaid, tagasõitjaid ei takista,” manitseb Margus. Vaikselt viimaseid meetreid veeredes märkan, kuidas jalakäijate foori ilmub punane mehike. Halli mantliga vanaproua tardub sebra servale.
Sujuvalt saab kiiremini
Mõni hetk enne auto peatumist vahetub fooris punane kollase, too omakorda rohelise vastu. Käik uuesti sisse, kiirendame, järgmine käik. Silmanurgast näen, et bensiinimeeter väikese liikumise pealt kiirendades kolmekohalist numbrit ei näita. Ja kui hoogsalt kiirendada, kukutab ta end üsna ruttu veidi alla kuue ja poole liitri sajale. Kadaka teel annavad neljas käik ja 40 kilomeetrit tunnis kütusekuluks suisa neli-viis liitrit sajale.
Samal ajal kipub mingi kiiruse pealt mootor juba podisema. Pole viga, vahetame käiku. Tunnistan Margusele, et suur maastur on küll ökonoomne, kui hästi tahta. Margus muheleb, et enamik džiibimehi ei oska odavalt sõita. Ja siis kiruvad.
„Kumba rada sa linnaliikluses kasutad?” küsib Margus.
„Oleneb ühissõidukitest. Reeglina teist,” tunnistan.
„Kui palju on esimeses, kui palju teises reas autosid?”
„Seal on kaheksa, siin on neli,” loen teise ja oma rea masinad kokku.
„…ja meie saame enne foori tagant liikuma kui see kaheksas auto,” lubab Margus. Oleme ära käinud Laagris ja sõidame mööda Vabaduse puiesteed kesklinna. Meiega paralleelselt, veidi eespool sõidab Opel. Jõuab foorini enne meid. Paraku põleb seal punane tuli. „No näed!” on Margus võidurõõmus, kui me sellesama foori tagant peatumata läbi pääseme.
Opel seevastu kiirendab kohalt ja kaob silmist. Ilus mitmerealine teelõik Järve Selveri ja Järvevana tee otsa vahel on pooltühi ja kutsub mindki korralikult kiirendama. Hoian end tagasi. Ees läheb foor punaseks. Katsun kiirust hoida ja tasapisi allapoole võtta. Toimib. Veeren foori alt läbi, enne kui hall Opel jõuab paigalt võtta.
„Mitu korda me foori taga peatunud oleme?” küsib Margus.
„Eee…mmm…,” venitan.
„Minu meelest seisime viimati Paldiski maantee ja Sõle tänava ristmikul,” kõlab õige vastus. Vähem paigaltvõtte, väikesem kütusekulu.
„Kui ma seda sõidustiili harjutama hakkasin,” meenutab Margus, „seadsin ma endale pidevalt eesmärke, näiteks, kas ma suudan sõita peatumata ühest kohast teise. See on planeerimise ja ettenägelikkuse küsimus. Samal ajal võib mõni asjaolu – ühissõiduk või jalakäija – selle ära rikkuda.”
Teine hea nipp on sättida bensiinimeeter hetkekulu näitama. Aga see võib algul liiga traumeeriv olla.
Säästlik sõiduviis
A-B-C-S-Õ-I-D-A-M-E
•• Ära käivita autot enne, kui pead tõepoolest liikuma hakkama. Peeglite timmimine ja turvavööde kinnitamine ei vaja töötavat mootorit.
•• Sõitmiseks leia iga käigu jaoks vähim sobilik kiirus ja kasuta seda.
•• Kiirenda ja vaheta käike reipalt. Kihutada pole vaja.
•• Katsu võimalikult vähe peatuda ja kohalt võtta. Alati tasub hoida pilk ka ülejärgmisel fooril, et püsida rohelises laines.
•• Pikemate peatuste ajal, näiteks raudteeülesõidu ees kaubarongi manööverdamist vaadates lülita mootor välja. Vähem kulu ja rohkem puhast õhku.
•• Suvel tuuluta (jahuta) autot enne sõitma hakkamist – siis ei pea konditsioneer tühja tööd tegema. Kokkuhoid olenevalt autost jääb kümne protsendi piiridesse.
•• Kontrolli rehvide rõhku – alarõhk suurendab hüppeliselt kütusekulu ja mõjub halvasti sõiduki juhitavusele.
Reportaaž valmis koostöös autokooliga Autosõit.
