Saatuslikud kohtumised linnafestivalil UIT
Kohtumine võõraga: Proua või unenäoilmutis?
Koht: Ühe RIMI lähistel
Suure võikusõbrana avastasin hommikul õudusega, et kodus on leib otsas ja seadsin sammud lähedalasuva RIMI poole. Teele jäi üks kirikus asuv kaltsukas, mille ette oli end hiigelsuur veoauto parkinud. Mõte värskest Skandinaavia humanitaarabist vaigistas hetkeks nälja ja astusin poodi sisse.
Üsna ruttu astus mu juurde üks ähmi täis proua kübaraga ja palus, kas saaksin tal näpus rippuvat pintsakut selga proovida - tema poeg on mulle sarnase kehaehitusega ja paremini sobivat modelli olevat võimatu leida. Pintsak oli üsna vilets: varrukad olid lühikesed ja vooder katki. Selgus, et pintsak oleks ka proua jaoks kompromiss, sest tegelikult otsib ta frakki, mida poeg ratsutamas käimise ajal uhkelt kanda saaks. Minu mõte rändas kohe koduse riidekapi juurde, kus kaks frakki kasutult tolmu koguvad ning lubasin prouale neist ühte näidata. Marssisin tagasi koju, haarasin üleliigse fraki kaenlasse ning olin viie minuti pärast tagasi kaltsuka juures, kuid proua oli selleks hetkeks jäljetult kadunud. Tegin kaks tiiru ümber kiriku, kahtlesin reaalsuses pidades prouat unenäoilmutiseks ning seadsin mõne aja pärast pettunult sammud RIMI poole, et saaksin lõpuks ometi hommikust süüa.
Poe juures kohtusin prouaga taas. Näitasin talle fraki ette ja kõik klappis ideaalselt - vahetasin selle paki martsipani vastu ning sain hommikuste võileivade kõrvale ka magustoitu süüa.
Loodan, et uus frakiomanik kannab seda uhkusega.
Mihkel Salk
Kohtumine võõraga: Ootamatu kohtumine mitte nii võõraga
Koht: TÜ vana keemiahoone, Jakobi 2
Lugu juhtus ligi 30 aastat tagasi Tartus. Olin temasse salaja totaalselt armunud. Elasime samas linnas Tartust 100 km kaugusel. Ta õppis tol ajal Tartu Ülikoolis kaugõppes ja teadsin, et tal on parasjagu õppesessioon. Sõitsin Tartusse lootuses kohtuda, aga tema sellest ei teadnud. Mobiile ju polnud ja mitte midagi rohkemat kui see, et ta läks ülikooli, ma ei teadnud. Ei loengute aegu ega kohti. Mul olid Tartus head sõbrad, kes tulid minuga vanalinna teda otsima. Kõndisime lihtsalt ülikooli peahoone juures lootuses, et juhtub ime ja ta astub majast välja.
Hakkasime juba ära minema, kui otsustasin, et lähen vaatan maja taha ka. Ma ei teadnud, mis hooned seal on. Ja siis ühel hetkel läks ühe maja uks lahti, seda nimetati vist keemiahooneks, ja tema astus välja. „Sina siin?!“ imestas ta. See oli sama uskumatu kui muud juhuslikud kohtumised kodulinnas, kui kõndisin mööda tänavat ja lihtsalt soovisin, et ta tuleks vastu. Nii juhtus iga kord - piisas vaid soovida. Temast sai minu tütre isa.
Alati kui Tartusse sama maja juurde satun, on see lugu meeles. See on minu jaoks väga eriline koht.
Anonüümne uitaja
Kohtumine võõraga: Üks neist pangakaardi leidmise lugudest
Koht: Vanemuise kontserdimaja kõrval
Hakkasin ühel päeval Raekoja platsi pangaautomaadist raha välja võtma. Selgus, et keegi on jätnud oma kaardi automaati. Võtsin selle kohe välja, sest tean, et muidu sööks automaat selle ära ja siis peaks see omanik mingi raha eest uue kaardi lunastama. Teadsin ka, et ma ei helista esimese asjana panka, sest juhtub sama lugu. Mulle see süsteem ei istu.
Hakkasin nutitelefoni abiga kaardi omanikku otsima. Samal ajal jalutasin edasi, kuna pidin arstile jõudma. Tuli välja, et kaardi omanikul on üsna levinud nimi. Kuna kaardil pilti ka ei olnud, hakkasin huupi leitud kontakte läbi helistama. Helistasin kõigepealt ühele mehele, kes oli küll Tartust, töötas vist linnavalitsuses ja oli ka hiljuti Raekoja platsis viibinud, kuid kaarti omaks ei tunnistanud. Leidsin netist ka teise kontakti – vastas nõutu olemisega mees, kes oli ootamatul kombel samuti Tartust, kuid vist magas parasjagu. Ilmselt mitte Raekoja lähistel.
Kõndisin juba Vanemuise mäest üles, kaardi leidmisest oli ca 10 minutit möödas. Ühel hetkel kuulsin juhuslikult minu ees telefoniga rääkimas üht umbes 13-aastast poissi. Ja ausalt, ma enamasti ei kuula tänaval teiste kõnesid pealt. Aga sel hetkel kostus mulle kõrva: „Tahan oma kaardi sul...“. Haarasin kiiresti taskust leitud pangakaardi ja lehvitasin õhus ning veel huilgasin midagi talle rõõmsalt. Poiss tundis kaardi ära, ütles tellerile kiirelt puterdades, et pole vaja kaarti sulgeda, võttis mu käest kaardi ning ruttas kiirel sammul tänavat mööda edasi. Aga midagi öelda ei osanud – kumbki meist.
Iseenesest siuke igav ja igapäevane teema see pangakaardi leidmine. Aga samas alati veidi põnev ka – nagu oleks korraks detektiiv. Ja siis need imelikud igapäevased juhused elus. Kuidas inimesed täpselt samasse kohta õigel hetkel välja jõuavad ja siis enam kunagi ei kohtu...
Anonüümne uitaja
LINNAFESTIVAL UIT
Uit toimub Tartus 17.-20. augustil. Tänavune peaesineja on Peterburi kunstnikerühmitus TUNDRA, kes loob üheks õhtuks Maarja kirikusse suurejoonelise valgus- ja heliinstallatsiooni. Teiseks väliskülaliseks TUNDRA kõrval on Leedu Theatre of Senses, mis eksperimenteerib Tartu Skatehallis etenduvas lavastuses “Tense In Sense” erinevate aistingute ja ümbritseva keskkonnaga, äratades vaatajates uudsete elamuste abil lihtsad kuid soojad (lapsepõlve)mälestused.
Festivali programmist leiab teisigi nutikaid linnaruumi installatsioone, ootamatutes paikades toimuvaid lavastusi, filmiseansse ja tantsupidusid, samuti temaatilisi linnatuure pööningutel, linnaaedades ja mujal. Traditsiooniliselt toimuvad ka linnatuurid, mis viivad avastama pööninguid, Nikolai Baturini loomingu avarilma, nõukogudeaegset emajõeäärset Tartut ning linnas vohama hakanud kogukonnaaedasid. Lisaks toimub festivali ajal Tartus taas Tour d'ÖÖ ühissõit. Festivali programmiga saab lähemalt tutvuda UITi veebilehel.
