Sabadega kummitused Von Krahli laval
Teatri kohta arvatakse ikka, et see on puha või püha loominguline töö. Lavastajad ja näitlejad teevad ainult puhast kunsti. No tulge maa peale! Isegi kui „puhas kunst” on Von Krahli tunnuslause, ei toimunud sealsete seinte vahel viimastel päevadel sugugi mitte ainult noorte meelte ajutormi kõrge kunsti teemadel, vaid karmid diskussioonid, kuidas jõuab mingi mikrofon ühest kohast teise, kes selle kuhu asetab ja kes selle jälle kust üles korjab.
Kas rekvisiit peaks olema viis sentimeetrit ees- või tagapool ja kumb neist kahest identsest esemest peaks olema paremal ja kumb vasakul. Ning kui pikk on süütenöör. See, mis kõiki neid küsimusi tekitas, on Mart Kolditsa ja lavakunstikooli 24. lennu lavastus „Kummitus masinas” Von Krahli teatris.
Proovi algusajaks saali eesruumi astudes seisab ukseavas trobikond noori näitlejatudengeid, kes topivad oma pluusikaelustest sisse… ajalehti? Hiljem selgub, et KesKus ei ole naha ja pluusi vahele toppimiseks sugugi kõige parem ajaleht, kuid selle külgi kaunistav Keit Pentuse nägu peab sellegipoolest noore näitleja kaenla alla või südame kohale tööd tegema minema. Kuniks lavastaja Koldits kõik proovijärgseks miniloenguks kokku kogub, lõbustavad noored end enda ja üksteise ajalehtede hunnikust pehmesse kohta tagumisega.
Hirmu mehhanismid
„Ja kui midagi ohtlikku juhtub, siis muidugi katkestame,” lisab Koldits kiire jutu lõppu ja annab lava taha kaasa veel paar spikrit, kuidas lavastus kulgeb. Kuigi tegu on lavastusega hirmu mehhanismidest, ei ole noortel näitlejatel suurt ohutunnet. „Ah, ei juhtu midagi ohtlikku,” tundub olevat nende suhtumine, mis sest, et Koldits ütleb, et süütenöör on ajastatud VIST kahele minutile ja mõned neist peavad jalgupidi laes rippuma. Korra küll tekib neilgi ehmatustunne, kui vaikne ruum järsult kõva muusikaga täitub. Aga sai ju hoiatatud, et lavastuses kasutatakse valju muusikat! Ja pürotehnikat. Ja roppusi. Ja tegelikult palju muudki.
Unenägudest inspireeritud etüüdides näeb ikka igasuguseid sürrealistlikke tegelasi. Pange näiteks tähele tüdrukut, kellel peavad ka mahakukkunud kommid paaris olema, parem veel kui neljakesi, et neil igav ja kurb ei hakkaks. Samal ajal kui Koldits mängib publikut (ma ütleks, et väga ebaviisakat publikut sealjuures, on noored juba täiesti rollis sees, ka siis, kui keel oma repliigi ajal painduda ei taha.
Uus lavastus
„Kummitus masinas”
•• Pealkiri „Kummitus masinas” on tsitaat filosoofiaajaloost. Inglise filosoof Gilbert Ryle nimetas nõnda kartesiaanlikus dualismis sisalduvat isikukäsitust, mis jagab inimisiksuse kaheks eraldi substantsiks ehk kehaks ja vaimuks ehk Ryle’i iroonia järgi masinaks ja kummituseks masinas. 24. lennu bakalaureuse lavastuses uuritakse, mis üldse on see hirm, millega nii hästi inimese üle valitseda saab, ja kust ta tuleb. Inspiratsiooniks on trupiliikmete unenäod.
•• Lavastaja: Mart Koldits
•• Masinaid ja kummitusi uurivad: Mait Joorits, Mikk Jürjens, Lauri Kaldoja, Marta Laan, Roland Laos, Marko Leht, Kertu Moppel, Jekaterina Nikolajeva, Liis Proode, Liisa Pulk, Artur Tedremägi, Jüri Tiidus, Mihkel Tikerpalu, Hendrik Toompere, Kristjan Üksküla, Sandra Üksküla Muusikaline kujundaja: Renzo Van Steenbergen
•• Videokunstnik: Emer Värk
•• Von Krahli teatris 25., 27., 28. ja 29. aprillil ning 2., 3., 4., 8., 9. 10. ja 11. mail
