Sada aastat ajakirja Eesti Kirjandus asutamisest


Jaan Jõgever asutas sada aastat tagasi ajakirja Eesti Kirjandus, mida võib täie õigusega pidada meil praegugi ilmuva ajakirja Keel ja Kirjandus eelkäijaks. Tutvustab Eesti Rahva Muuseumi juht Krista Aru.

Jaan Jõgever oli aastatel 1892–1903 Tartus tsensor. Ajakirjanikuametit pidas ta aga juba varem: aastatel 1886–1891 toimetas Jõgever Mihkel Veske poolt Tartus asutatud ilukirjanduslikku ja populaarteaduslikku ajakirja Oma Maa (kirjade järgi oli ajakirja väljaandja Hugo Treffner). Tsensorikohustest vabanenud, hakkas Jõgever kohe kavandama oma ajakirja asutamist. Tegelikult olid Jõgeveri plaanid alguses väga suured: asutada kaks ajakirja, üks ilukirjanduslik ja teine teaduslik, raamatukauplus, trükikoda ja kõikide Eesti kirjastajate keskladu. Plaanide elluviimist takistas rahapuudus ja igapäevast leiba hakkas Jõgever sel ajal teenima hoopis õpetajana Treffneri koolis.

Osa oma suurest plaanist viis Jõgever siiski ellu ja 1905. aasta lõpul kuulutas ta ajalehes Postimees, et tema kulul ja toimetusel hakkab uuest aastast ilmuma ajakiri Eesti Kirjandus, milles avaldatakse ülevaateid eesti kirjanduse ja hariduse ajaloost, raamatute arvustusi, eralisades ka ilukirjanduslikke tõlkeid ja algupäraseid jutustusi. Selles kavas oli kahest ajakirjast – teaduslikust ja ilukirjanduslikust – kokku saanud üks. Jõgever ei teadnud veel täpselt, kummale poole ajakiri lõpuks kaldub. Sellise küllalt üldise tellimiskuulutuse peale hakkasid huvilised Jõgeverile luuletusi ja jutustusi saatma, aga ka soovitama, et ajakiri saagu eelkõige kirjanike koondamiskohaks, kirjakeele arendajaks, ajaloo käigu järgijaks.

Ajakirja esimene number, mis ilmus 1906. aasta jaanuari lõpus, algas aga hoopis ootamatult. Jõgeveri poolt kirjutatud programmiline juhtkiri “Toimetuse poolt” oli ennekõike poliitiline: “Kas Eesti rahvas tahab kui rahvas edasi elada, või on ta valmis politiliste õnnejäägrite kihutusel maailma rahvaste tuleviku õnneks ennast ohverdama, sotsial-demokratlaste laagrisse asudes, kes kõiki riiklisi ja rahvuslisi vahesid maha salgavad ja maailma üheks ainsaks rahvusvaheliseks tööliste riigiks püüavad muuta, missugust maailmas veel nähtud ei ole ja kunagi nähtud ei saada, sest et tema teoks tegemine inimese loomu vastane on, mis ainult rikki läinud pääajudes elutseda võib ja enesele poolehoidjaid ainult neist rahvakihtidest leida võib, kus mõtlema ei ole harjutud. Sotsial-demokratia püüete omandamine oleks Eesti rahva surm.”

Juhtkiri kandis aja ja vaimu pitserit ning esitas Jõgeveri enda maailmavaadet, aga teadusliku või ka kirjandusajakirjaga oli sellel vähe pistmist. Toimetaja rahvuskultuuriline hoiak ja soov ajakirja vahendusel järeltulevatele põlvedele edasi anda ja lahti seletada omaaegset kirjandus- ja vaimuilma oli kirjutatud ja toimetatud pigem ajakirjanumbri sisusse. Esimese aastakäigu pikim kirjutis oli Johann Heinrich Rosenplänteri toimetatud ajakirja “Beiträge zur genauern Kenntniss der estnischen Sprache” numbrite ümberjutustus. Jõgever avaldas ka ülevaate Juhan Kunderi elust ja loomingust, Carl Robert Jakobsoni, Mihkel Veske, Juhan Liivi kirju. Kõige huvitavam ja päevakajalisem oli aga ajakirja rubriik “Uued raamatud”, milles Jõgever püüdis vähem või rohkem põhjalikult iseloomustada ja hinnata kõike, mis eesti keeles ilmunud – õpikuid, kalendreid ja juturaamatuid.

Ajakirja esimene aastakäik on peaaegu tervenisti Jõgeveri enda kirjutatud. Ta avaldas küll ajalehtedes korduvalt üleskutseid ja palveid kaastööliste leidmiseks, sai neile üleskutsetele ka lubavaid vastuseid, kuid kaastööd laekus siiski vähe – ainult August Kitzbergilt, Jakob Hurdalt, Johannes Tammemäelt.

Midagi rõõmustavat ei pakkunud ka ajakirja kulude ja tulude pool. Et ajakirjale kogunes vaid umbes 300 lugejat, et katnud tellimisrahad trüki- ja paberikulugi, rääkimata toimetamistasust või honoraridest. Rahalise kitsikuse tõttu ilmusid 1906. aasta neli viimast numbrit kaksiknumbritena, seega pooles suuruses.

Raske pinnal püsida

Ajakirja Eesti Kirjandus asutamine ja väljaandmine oli Jõgeveri poolt julge samm. Isegi õpetlikel-praktilistel põllumajandusajakirjadel oli tellijate vähesuse tõttu raske kulusid ja tulusid tasakaalus hoida. Seda vähem oli edu loota erialaajakirjast, kus taheti kirjutada ajaloost, keelest, kirjandusest.

Loe veel

Jõgever tegi katseid ajakirjale rahakamat ja kindlamat väljaandjat leida juba alates 1906. aastast. Ta pakkus ajakirja Bergmanni abiraha valitsusele. Seejärel üritas ta kokku kutsuda ühisust, mille ülesandeks oleks olnud “Eesti keele-, hariduse- ja kirjanduse-ajalooteaduslist kuukirja” välja anda. Ühisusel pidi olema kuni 20 liiget, kes vastutavad kuukirja kulude eest. “Kulud, mis kuukirja sissetulekutest katmata jäävad, jagab ühisus liikmete vahel ära,” pani Jõgever enda koostatud ühisuse põhikirjas ette. Kuid ka see ettepanek ei leidnud toetust.

Õnneks teostus kolmas ettepanek. 1906. aastast oli Tartus tõsiselt arutusel kunagise Eesti kirjameeste seltsi järglase ellukutsumine, sest rahvuslikult meelestatud tegutsemisaldis seltskond otsis koondumiskohta. Kuid seltsi põhikirja kinnitamine viibis ja alles 1907. aasta augustis sai oodatud selts – Eesti kirjanduse selts – tegevust alustada. Jõgever pakkus ajakirja loodavale seltsile juba 1906. aasta lõpus, lootes koguni, et ajakirja väljaandmiseks tekib seltsi juurde oma osakond.

1907. aasta andis Jõgever ajakirja välja siiski veel oma jõududega. Et see talle tõesti raske oli, paistab juba sellest, et aasta jooksul ilmus vaid kümme numbrit ja needki olid peaaegu poole õhemad kui ajakirja esimesel ilmumisaastal. Kaastöölisi ei olnud ja numbrid täitis Jõgever enda kirjutistega.

1907. aasta kümnenda numbri lõpetas Jõgeveri lõppsõna “Toimetuse poolt”, milles ta koputas ka rahva südametunnistusele: “Üleüldised asjad, selletaolised nagu teaduslise kuukirja väljaandmine, ei või ilma rahaliste ohvriteta sündida. Tänini on suurim ohvrikandja selles asjas praegune toimetaja ja väljaandja olnud. Nüüd kutsub Eesti Kirjanduse Selts ka laiemaid rahva ringkondasid üles oma veeringuid asja hääks ohverdama ja ohvrimeel Eestis ei ole veel kaugeltki surnud… Kui hästi kokkuhoidlikult, ilma tühiste himuasjade pääle raha raiskamata, püütakse elada, küll siis leidub ikkagi ka Seltsi kuukirja tellimiseks raha, ja küll me siis näeme, et me ühisel jõul, kõigist arglikkudest hoiatustest hoolimata, endale üleüldisteaduslise kuukirja loome, mis haritud rahva ja Eesti Kirjanduse Seltsi, kui selle rahva haridusliste ja teadusliste püüete hinge kohane on.”

Eesti kirjanduse seltsi häälekandjana ilmus Eesti Kirjandus 1908. aasta jaanuarist. Ajakirja juhtisid toimkond ja toimetaja, kelleks kuni 1910. aastani oli Jaan Jõgever (oli toimetaja ka 1913–1915). Ajakirja toimkonda kuulus Jõgever oma elu lõpuni.

Eesti kirjanduse seltsi ajakirjana (1908–1940) on Eesti Kirjandus kõige parem kokkuvõte seltsi arengust, püüdlustest ja saavutustest. Kui I maailmasõja ja revolutsiooni aastail seltsi tegevus soikus, siis ajakirjas andis aktiivse tegevuse ja mõttearenduse puudus end tunda just vabariigi algusaastail: ajakirjanumbreid täitsid pikad keele- ja folkloorialased kirjutised, ajakirjast oli kadunud jooksev kirjandusarvustus ja -poleemika.

Aga kui 1922. aastast hakkas emakeele seltsi ajakirjana ilmuma ajakiri Eesti Keel ja akadeemilise ajaloo seltsi väljaandena asutati Ajalooline Ajakiri, keskendus Eesti Kirjandus just kirjandus- ja kultuuriloolistele ülevaadetele, arvamustele, hinnangutele.

Mitte ükski teine ajakirjanduslik väljaanne, mis sada aastat tagasi, aastal 1906 sündis, ei suutnud nii kaua ja stabiilselt ilmuda kui Eesti Kirjandus. Rääkimata sellest, et ükski neist ei ulatunud kultuuriruumi nii tõhusalt mõjutama ja kujundama.

Just eraalgatuse korras sündinud Eesti Kirjandus oli üks neist väljaannetest, mida sobib iseloomustama Jaan Speegi poolt 1906. aasta Postimehes sõnastatud hinnang rahva ja tema ajakirjanduse sidemest: “Eesti rahvas tahab muidugi, et tema ajakirjandus tubli oleks. Sedasama tahab ka ajakirjandus ise, tahab enese ja rahva pärast.” Eesti Kirjandusega said tublimaks mõlemad, nii rahvas kui ka tema ajakirjandus.


Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare