Sajandi tipphetki

Koostajad Rein Veidemann, Andres Laasik, Meelis Kapstas, Ants Juske, Heili Vaus-Tamm, Priit Kuusk, Valter Ojakäär

FILM

1970 – aasta algul jõudsid ekraanile eesti läbi aegade kaks kõige populaarsemat mängufilmi: "Kevade" ja "Viimne reliikvia"

23. MÄRTS 1970 – esilinastus "Viimne reliikvia".

Stsenaariumi kirjutas Eduard Bornhöhe jutustuse "Vürst Gabrieli" põhjal Arvo Valton. Rezhissöör Grigori Kromanov.

1908 – Tallinnas avati esimene paikne kino.

1914 – esimene eesti mängufilm "Karujaht Pärnumaal" eesti filmitegijalt fotograaf Johannes Pääsukeselt.

1924 – esimene eesti täispikk mängufilm "Mineviku varjud" (stuudios Eesti National Film, operaator Konstantin Märska).

1947 – asutati Tallinna Kinostuudio (1963. aastast Tallinnfilm), valmis "Elu tsitadellis" – esimene sõjajärgne eesti mängufilm, Eesti teatritegelaste ja Leningradi filmitegijate koostöös August Jakobsoni näidendi põhjal. Rezhissöör on Rappaport.

1957 – Elbert Tuganov teeb esimese eesti nukufilmi "Peetrikese unenägu".

1959 – vändatakse üks populaarsemaid eesti kinokomöödiaid "Vallatud kurvid" (rezhissöörid J. Kun ja K. Kiisk).

1961 – valmis kaksikõdede Vaike ja Mareti loost NSV Liidu esimese panoraammängufilm "Ohtlikud kurvid".

1968 – "511 paremat fotot Marsist" Andres Söödi läbilöök koos Rein Karemäega. Sööt on loonud filme, milles käsitleb tegeliku ja näilise vahekordi ning kultuuriteadvuse kujunemist. (1977 "Jaanipäev", 1981 "Reporter").

1968 – "Hullumeelsus" – tingliku mudeldraama jõudmine eesti mängufilmi, rezhissöör Kaljo Kiisa filmi ilmestavad Jüri Järveti ja Voldemar Panso kõrval leedu esinäitlejad. Samal aastal valmis ka eesti läbi aegade paremaid komöödiafilme, Sulev Nõmmiku filmidebüüt "Mehed ei nuta".

5. JAANUAR 1970 – esilinastus "Kevade". Stsenaariumi kirjutasid Lutsu jutustuse järgi Kaljo Kiisk ja Voldemar Panso. Rezhissöör Arvo Kruusement. Muusika Veljo Tormiselt.

1973 – Leida Laius teeb filmi "Ukuaru". Koos Laiuse "Kõrboja peremehega" (1979) on need kaks psühholoogilise näitlejamängu tippfilme.

1974 – "Kihnu naine" toob esile noor andeka dokumentalisti Mark Soossaare, kes ühendab dokumentaalfilmi mängufilmi elementidega. (Tehes portreefilmi "Maised ihad" Wiiraltist (1977), murrab nõukogude eesti kinomees Soosaar oma kaameraga Pariisi.)

1977 – Priit Pärna debüüt animafilmiga "Kas maakera on ümmargune?" saavad alguse pärnalikud totalitaarset ühiskonda pilavad mõistulood, mis põhinevad eelkõige karikatuurijoone paradoksaalsel liikumisel. Pärna rahvusvaheline triumf tuli filmiga "Eine murul" (1987), mis võitis filmifestivalidel Tamperes (1987), Zagrebis (1988) ja Portugalis Espinhos (1988).

1978 – Rein Marani "Tavaline rästik". Maran on loonud teaduslikult täpseid loodusainelisi aimefilme, millesse on oskuslikult põimitud rahvapärimus.

1983 – Rein Raamat tegi Eduard Wiiralti graafikale üles ehitatud animafilmi "Põrgu", mis võitis zhüriiliikmete ja kriitikute FIPRESCI auhinna Annecys 1985.

1979/80 – Nõukogude ajaloo valgeid laeke ekraanile toovad Olav Neulandi "Tuulte pesa", Peeter Simmi "Ideaalmaastik" ja Mark Soosaare "Jõulud Vigalas" lubasid rääkida eesti mängufilmi uuest lainest.

1987 – Arvo Iho rezhissööridebüüt "Vaatleja" võidab Roueni filmifestivalil grand prix. "Vaatleja" toob eesti filmi freudistliku lähenemise. Iho teine film "Ainult hulludele", 1992, võitis Mannheimi filmifestivali peaauhinna.

1992 – Arvo Iho eestvõttel hakati Eestis esmakordselt Tallinna Pedagoogilise Instituudi kutuuriteaduskonnas õpetama filmierialasid.

1998 – Sulev Keeduse mängufilm "Georgica" on tänaseks osalenud 33 rahvusvahelisel filmifestivalil ja võitnud kümme preemiat.

MUUSIKA

1909 – Rudolf Tobiase oratoorium "Joonase lähetamine". Tänaseni värskelt mõjuvat, suurejoonelist ja üleva helikeele tippteost on ette kantud Rootsis, Soomes, Saksamaal.

1925 – tegutsemist alustas "Murphy band" – esimene elukutseline jazzorkester, mille kontserte kanti üle ka raadios.

1938 – jõudsid raadios eetrisse esimesed, ameerika eeskujul sündinud lööklaulud: Boris Kõrveri "Põhja valge naine", "Sa heidad mulle ette ebatruudust", mis kõlasid Gert Helbemäe kuuldemängus"Lööklaul".

1939 – "Muinaslooga muusikas" algab Pärnu Rannasalongis eesti armastatuima laululooja Raimond Valgre tähelend. Üle-eestilise tuntuseni jõudis Valgre esimesel sõjajärgsel aastal.

1943 – enimlavastatud balleti Eduard Tubina "Krati" esietendus Vanemuises.

1954 – Eduard Tubina 6. sümfoonia – eesti sümfonismi esimene tippteos.

1959 – käivitas Arne Oit lauluvõistluse, mida peeti 1986. aastani.

1968 – ETV-s algab legendaarne popmuusikasaade Horoskoop.

1969 – juubelilaulupidu, sada aastat laulupidude traditsiooni.

1971 – alustas rockansambel Ruja, mis kahe kümnendi vältel koondas tõsisema eesti levimuusika ja kõnekamad tekstid. Põhitegijad Rein Rannap, Urmas Alender, Jaanus Nõgisto, Margus Kappel, Igor Garshnek.

1976 – enimlavastatud ooperi, Eino Tambergi "Cyrano de Bergerac i" esietendus Estonias.

1980 – võitis Ellerheina kammerkoor Tõnu Kaljuste käe all Veljo Tormise muusikaga Debreceni koorikonkursi, millest algab Kaljuste eesti muusika tutvustamine maailmas, Tormise ja laiemalt eesti muusika maailmaminek.

1980 – algas maailmas Neeme Järvi (pildil ülal) tee dirigendi ja eesti muusika esitajana, mida jätkavad nüüd ka tema pojad Paavo ja Kristjan.

1983 – Te Deumi esitusega sai alguse Arvo Pärdi tee maailma.

1988 – laulva revolutiooni aasta. Alo Mattiiseni isamaalised laulud ja Tõnis Mäe "Koit" kõlasid esimest korda kevadel Linnahallis, siis koos sini-must-valgete lippudega Tartu Levimuusika päevadel ja kulminatsiooniks septembris Lauluväljakul.

1996 – Eurovisiooni lauluvõistlus, kus Maarja-Liis Ilus ja Ivo Linna võitsid viienda koha Priit Pajusaare lauluga "Kaelakee hääl".

1998 – Erkki-Sven Tüüri "Reekviemi" esitus Inglismaal – helilooja üllatavalt kiire ja kindla maailmamineku kulminatsioon.

Kümme aastat tiirlevad heliloojatekolmiku Tormis-Pärt-Tüür nimed pidevalt maailmamuusika kavades.

TEATER

1906 – eesti esimesed kutselised teatrid kasvasid välja Tartu Vanemuise seltsist ja Tallinnas Estonia seltsist. Vanemuise uus teatrimaja avati Kitzbergi näidendi "Tuulte pöörises" esmalavastusega. Karl Menningu juhtimisel kujunes Vanemuises realistlik ansambliteater.

1913 – Shakespeare i "Hamletiga"avati Estonia uus teatrimaja. Estoniasse kogunes eesti esimeste tähtede plejaad: Pinna, Altermann, Villmer, Lauter jt. Veel samal aastal esietendus ka Vilde "Tabamata ime", aasta hiljem läbi aegade eesti menukaim komöödia – Vilde "Pisuhänd".

1921 – ekspressionismi tuuli tõi eesti lavale Aggio Bachmani ja hiljem Hilda Gleseri juhtimisel tegutsema hakanud Hommikteater.

1926 – Rahel Olbrei juhtimisel alustas korrapärast tegevust Estonia balletitrupp.

1929 – Hugo Raudsepa komöödia "Mikumärdi" kujunes 1930-ndatel eesti teatrite leivanumbriks, tõugates tagant rahvusliku dramaturgia tõusu.

1938 – alustas tegevust esimene riiklik teatrikool, Lauteri, Kalmeti ja Põldroosi käe all kasvasid siit hilisemad teatrijuhid Panso ja Tammur.

1949 – Estonia draamatrupp liideti Tallinna Riikliku Draamateatriga, Estonia muudeti muusikateatriks.

1955 – Moskvas GITIS-es lavastajaks õppinud Voldemar Panso tõi diplomitööna Draamateatri laval Tammsaare näidendi "Kuningal on külm". Eriti värskendasid eesti teatrimõtet Panso lavastatud Brechti "Härra Punttila ja tema sulane Matti" (1958) ning Tammsaare "Tõe ja õiguse" II osa dramatiseering "Inimene ja jumal" (1962).

1957 – konservatooriumi juures asutati Panso juhtimisel lavakunstikateeder, mis on andnud 18 lendu – kokku 286 lõpetajat.

1965 – asutati Noorsooteater. Põhikoosseisu moodustasid peanäitejuht Panso (1965–70) kutsele Draamateatrist järgnenud nimekad näitlejad (Eskola, Rummo, Järvet, Mandri, Lindau, Laidla) ja lavakunstikateedri II lennu lõpetajad.

1969 JAANUAR – Kirjanike Majas toimunud noorte vihaste teatrimeeste Suitsu-õhtu kujunes teetähiseks eesti teatriuuenduses. Vanemuises sai see möllata kommunistist teatrijuhi Kaarel Irdi tiiva all. Evald Hermaküla lavastuses esietendus Paul-Eerik Rummo "Tuhkatriinu-

mäng". Uudset suunda alustas Jaan Tooming Kitzbergi tragöödia "Enne kukke ja koitu" tõlgendusega, luues uue teose "Laseb käele suud anda", milles tekst asendati füüsiliste väljendusvahenditega. Suurima mõju saavutas Tooming Tammsaare tõlgendusega "Põrgupõhja uus Vanapagan" (1976).

1971 – Tshehhovi "Kirsiaed" Noorsooteatris avas külalislavastaja Adolf Shapiro kümnendi eesti teatris. "Kirisaia" triumfi täiendasid Tshehhovi "Kolm õde" Draamateatris (1973) ja Albee "Kes kardab Virginia Woolfi?" (1977) Pärnus (pildil Marta – Linda Rummo).

1974 – Kaarin Raid lavastas Pärnus Peet Vallaku "Epp Pillarpardi Punjaba potitehase" ja Draamateatris Rein Saluri "Külalised" – sünteesides teatriuuenduse visuaalse kujundlikkuse traditsioonilise psühholoogilise teatriga.

1976 – lõpetas Panso viimaseks jäänud ja võimsaim – VII lend (Karusoo, Peterson, Kerge, Volkonski, Kibuspuu,

Krjukov, Luik, Spriit, Paluver jt.). "Godot d oodates" – Lembit Petersoni võimas lavastajadebüüt Noorsooteatris.

1977 – Mikk Mikiveri tõi julgustükina 26. veebruaril Draamateatris välja Jaan Kaplinski "Neljakuningapäeva". Lavastust otse ära keelata partei ei julgenud, mindi selle vaikse väljasuretamise teed.

1978 – Mikk Mikiver lavastas Draamateatris "Hamleti" ajastu poeet Juhan Viidinguga nimiosas.

1982 – panid X lennu diplomilavastused " Meie elulood" ja "Kui ruumid on täis" aluse Karusoo elulugude teatrile.

1983 – Draamateatris lavastas Mikk Mikiver Jaan Kruusvalli "Pilvede värvid" – rahvas hakkas teatris käima kui kirikus püha kogudusetunnet kogemas.

1985 – "Lendas üle käopesa" lavastusega sai mekaks Noorsooteatri kõlekülm Salme tänava saal. Rahvas voorib Salme tänavale vaatama, kuidas McMurphy – Tõnu Kark möllab ja avaldab oma meelsust rekordilise lõppaplusiga. "Valge tee kutse" lavalugu Raimond Valgrest Sulev Luige kehastuses jätkas Noorsooteatris kogudusliku teatri rida.

1988 – Mati Unt lavastas Noorsooteatris Mrozheki "Tango", 1960-ndate maailma dramaturgia tähtteose. Vormitäpne ansamblilavastus on jäänud tänaseni nii Undi enda kui eesti teatri üheks tuumakamaks saavutuseks.

1992 – verinoorte nimiosatäitjatega "Romeo ja Julia" avas Noorsooteatrit juhtima asunud Elmo Nüganeni populaarsete lavastuse rea ("Kolm musketäri" 1995, "Pianoola" 1997 jt), mis on Linnateatri menu alus tänaseni.

KUNST JA ARHITEKTUUR

1902 – avati Amandus Adamsoni Russalka Kadriorus. Russalkast kujunes kiiresti tallinlaste üks meelisskulptuure ja kogunemiskohti.

1903 – Ants Laikmaa ateljeekooli asutamine. Eesti kunsti kaanekukeks nimetatud Laikmaa pani oma kooliga aluse eestikeelsele kunstiharidusele.

1913 – valmis Eliel Saarineni Suur-Tallinna projekt. Eesti arhitektuuriajaloo suuremaid gen-plaane, mis kahjuks jäi maailmasõja tõttu ehitamata.

1918 – asutati kõrgem kunstikool Pallas. Pallasest sai rahvusliku kunsti peamine taimelava, Pallas on meie kunstiajaloos sümboli tähendusega.

1919 – esimene Eesti kunsti ülevaatenäitus. Pöördeline näitus, mis tekitas konflikti vanameelse nn kuldse kolmnurga (Laikmaa, Triik, Raud) ja moodsamate suundade esindajate vahel (Vabbe).

1931-32 – valmis Olev Siinmaa villa Pärnus. Siinmaa kujunes Eesti funktsionalistliku arhitektuuri lipulaevaks.

1932-33 – valmisid Eduard Wiiralti kuulsamad tööd "Põrgu" (pildil ülal), "Kabaree" ja "Jutlustaja".

1937-38 – ilmus Voldemar Vaga "Üldine kunstiajalugu". Vaga raamat kuulus asendamatuna pea igasse kodusse.

1939 – ilmus Kristjan Raua illustreeritud "Kalevipoeg". Suurteos, mis võttis kokku Raua pikaajalise töö Kalevipoja teemadel.

1951 – ENSV Riikliku Kunstiinstituudi asutamine. Ühtlasi tähendas see kõrgema kunstikooli toomist Tartust Tallinna ja jalahoopi Pallase koolkonnale.

1960 – valmis Alar Kotli projekteeritud Tallinna laululava. See on vaieldamatult Eesti sajandi ehitis, mis oma suurejooneliselt lihtsa lahendusega on saanud rahvuslikuks sümboliks.

1962 – Ülo Sooster astus koos oma Moskva avangardistidest kolleegidega vaidlusse Hrushtshoviga. Sooster oli Moskva avangardi üks liidreid.

1966 – noorte kunstnike näitus. Läbimurdenäitus, mis legaliseeris Eestis abstraktse kunsti – nii jäi Eesti põrandaalune kunst sündimata.

1964-69 – rümituste ANK 64, Visarid ja SOUP 69 teke. Noored kunstnikud Tallinnas ja Tartus haakusid lääne avangardkunsti liikumistega.

1968 – I Tallinna graafikatriennaal. Balti triennaalid tähendasid separatismi, millega distantseeruti Nõukogude Liidu ametlikust kunstist.

1978 – valmis Jaak Soansi Tammsaare monument. Soansi Tammsaare sai üleliidulise kunstipreemia, monument ise kujunes sümboliks, mis asendas nõukogude aja algaastail lõhutud rahvuslikke mälestusmärke.

1987 – kõigi aegade suurim Eesti kunsti näitus Moskvas Krimmi kaldapealsel.

1988 – Vilen Künnapu, Ain Padriku ja Andres Siimu II auhind Los Angelese West Gateway kultuurikeskuse arhitektuurikonkursil. Suurim rahvusvaheline auhind, mida Eesti arhitektid on saanud.

1989 – näitus "Struktuur ja metafüüsika" Pori Kunstimuuseumis ja Helsingi Taidehallis. Suurim Eesti kunsti näitus Soomes pärast sõda.

1991 – näitus "Forma anthropologica" Tallinna Kunstihoones. Esimene uutmoodi kureeritud Balti kunstnike näitus, mis tõi esile uue põlvkonna kunsti.

1993 – Sorose Kaasaegse Eesti Kunsti Keskuse I aastanäitus "Aine-aineta". Sorose keskuse avamine tähendas pöördepunkti siinses kunstipoliitikas ja näitusekultuuris. Nüüd avanes toetada uut kunsti ka materiaalselt.

1995 – II Saaremaa biennaal "Ajaloo vabrik". Linnapite algatatud biennaal kujunes esimeseks rahvusvaheliseks 1990. aastate kunsti sündmuseks Eestis.

1997 – Eesti esmakordne esindatus Veneetsia biennaalil. Jaan Toomik, Raoul Kurvitz ja Siim-Tanel Annus valiti Eestit esindama maailma suurimal kunstibiennaalil. 1994. aastal osales Toomik koos Leonhard Lapiniga ka Sao Paulo biennaalil.

1997 – Personal Time Varssavis ja Peterburis. Ulatuslik Baltimaade kunsti tutvustus, mis kujunes eriti poolakatele avastuslikuks.

1999 – "Ruum ja vorm 2000". Suurejooneline ülevaade Eesti 20. sajandi visuaalsest keskkonnast.

KIRJANDUS

SUVI 1905 – ilmus Noor-Eesti esimene album. Programmilises avaartiklis kuulutas luuletaja Gustav Suits (joonisel) kadu rahvuslikule pessimismile, ideaalipuudusele ja ühiskondlikule loidusele ning püstitas loosungid "Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!" ja "Enam euroopalist kultuuri!" Noor-Eesti liikumine, mille tuumiku moodustasid Gustav Suitsu ja Friedebert Tuglase kõrval kirjameestest Johannes Aavik, Villem Grünthal-Ridala, Bernhard Linde, kunstnikud Nikolai Triik, Konrad Mägi, Jaan Koort ja Aleksander Tassa, paneb aluse kogu järgnevat sajandit mõjutanud modernistlikule kultuurikaanonile.

6. AUGUST 1907 – asutati Eesti Kirjanduse Selts, kes annab välja teaduslikku ajakirja "Eesti Kirjandus"

SÜGIS 1912 – Oskar Luts avaldas oma kulu ja kirjadega "Kevade" I, millele järgnes 1913. aastal Noor-Eesti kirjastuselt "Kevade" II. Koolipõlve mälestustele rajatud vähenõudlikust jutustusest saab eesti rahvuslik tüvi- ja kultustekst. 1999. aastal andis kirjastus Ilmamaa sellest raamatust välja juba 19. trüki.

1916 – Eduard Vildelt ilmus Eesti esimene kunstiküpseks peetav romaan "Mäeküla piimamees".

25. SEPTEMBER 1917 – kirjandusliku rühmituse "Siuru" (H. Visnapuu, A. Gailit, M. Under, A. Adson, J. Semper, F. Tuglas jt.) esimene avalik õhtu "Estonia" saalis. Ilmus Marie Underi luulekogu "Sonetid". Underi konventsioonivaba sensuaalsus, eluküllus ja armuekstaas rabas kirjanduslikku avalikkust, võitis poolehoidu noorharitlaskonnas ja vallandas raevuka vastuseisu etableerunud heakodanlikus seltskonnas. Nõuti isegi siurulaste kohtulikku vastutuselevõttu!

13. SEPTEMBER 1922 – registreeriti Eesti Kirjanikkude Liit. Esimeheks valiti Friedebert Tuglas.

APRILL 1923 – ilmuma hakkas Eesti Kirjanikkude Liidu häälekandja Looming. See kirjanduslikku parlamentarismi esindav väljaanne on olnud ainus järjepidevalt ilmuvaks kultuuriväljaandeks Eestis.

OKTOOBER 1926 – Anton Hansen Tammsaare avaldas romaani "Tõde ja õigus" esimese köite (1933. aastani ilmub lisaks veel neli köidet). See eesti kirjanduse keskseim teos esitab eepilise pildi eestlaste kui talupojarahva kujunemisest linnarahvaks, tema hariduspüüust ja eneseotsiguid saatvatest siseheitlustest möödunud sajandi kolmandast veerandist kuni 1930-ndateni.

18. DETSEMBER 1926 – ringhäälingu (Eesti raadio eelkäija) ametlik avasaade.

1927 – "Looduse" romaanivõistluse võitis romaaniga "Vaeste-Patuste alev" August Jakobson. Oma debüütteosega avas Jakobson tee olustikurealismile ja sotsiaalsete vastuolude naturalistlikule kujutamisele.

21. DETSEMBER 1934 – anti sundmäärus perioodiliste trükiste eeltsensuuri sisseseadmise kohta. Sellest alates loeti "vaikiva oleku" algust Eesti Vabariigis, mis viis haritlaskonna lõhenemisele ühelt poolt kroonumeelseks ja teiselt poolt demokraatlikke vabadusi kaitsvaks seltskonnaks.

23. VEEBRUAR 1935 – trükitud eestikeelse raamatu 400. aastapäevaks kuulutati välja Eesti Raamatu Aasta. Aastal 2000. korratakse seda. Seekordne Eesti Raamatu Aasta on kutsutud sümboliseerima raamatu tähtsust eesti kultuuris ka järgneval aastatuhandel.

KEVAD 1938 – Kriitiku ja tõlkija Ants Orase koostatult ilmus luuleantoloogia "Arbujad, valimik uusimat eesti lüürikat." Oma luuletustega olid esindatud Betti Alver, Kersti Merilaas, Heiti Talvik, Paul Viiding, Uku Masing, August Sang, Mart Raud. Selles kogus esindatud luulepõlvkonda hakatigi kutsuma arbujateks. Ants Oras arbujatest: "Üle hulga aja pärast "Siuru" generatsiooni esines värske luuletajate generatsioon sellise selgusega ja koondatud jõuga."

22. OKTOOBER 1938 – Tartus avatakse Eesti Teaduste Akadeemia.

23. JUUNI 1940 – Riigivolikogu kuulutas välja pärast "sotsialistliku revolutsiooni" lavastust Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi, mille esimeseks presidendiks nimetatakse luuletaja Johannes Vares-Barbarus.

1940 – ilmumist alustas kultuuri nädalaleht Sirp ja Vasar, mis unikaalse ilminguna on säilitanud oma positsiooni ka tänases Eestis.

1949 – Stalini preemia pälvis Hans Leberechti jutustus "Valgus Koordis". Algselt kirjutas Leberecht selle vene keeles, mille L. Remmelgas tõlkis nädalaga eesti keelde. Jutustus on ühtaegu kirjanduslik kurioosum, teisalt aga näide sellest, kuidas eesti taluühiskonna arhetüübid säilitasid eluvõime ka nn sotsialistlikus realismis.

21.–26. MÄRTS 1950 – EK(b)P Keskkomitee VIII pleenum alustas ÜK(b)P Keskkomitee salajase otsuse "Puudustest ja vigadest EK(b)P Keskkomitees" elluviimist. Järgnes kodanliku natisonalismi süüdistuste laine enamikule veel tol ajal Nõukogude Eestis tegutsevale haritlaseliidile, sh kirjanikele.

JUUNI 1950 – paguluses hakkas ilmuma ajakiri "Tulimuld", mis koondas enda ümber pagulasautorkonna. Selle esiknumbris debüteeris Karl Ristikivi luuletsükliga "Harsfjärden. Fantaasia g-moll". Raske on leida teost, mis niisuguse väljendusjõuga võtab kokku paguluse, aga sealjuures kogu inimesksistentsi ahastuse.

1953 – ilmus Karl Ristikivi romaan "Hingede öö" – autori sõnul "teekond läbi pimenenud hingekaose" – ühtaegu sümboolne üldistus pagulusest, teisalt alusepanek eksisentsialistlikule elukujutusele eesti kirjanduses.

1959 – ilmus Debora Vaarandi luulekogu "Unistaja aknal" . Selles ilmunud luuletus "Lihtsad asjad" tähistab eesti luule pöördumist elu püsiväärtuste poole ning loob eeldused uue luuleajastu kujunemiseks. Vaarandile sekundeerivad Jaan Kross debüütkoguga "Söerikastaja" (1958) ning Ellen Niit ja Ain Kaalep oma luulekogudega, mis kümnendivahetusel põhjustab nn vabavärsipoleemika.

1962 – ilmus esimene luulekassett, mis tähistab 1960. aastate kirjanikepõlvkonna tee algust (P.-E. Rummo, J. Kaplinski, M. Traat, E. Vetemaa, H. Runnel, V. Luik jpt).

1963 – ilmus Mati Undi "Hüvasti, kollane kass". Koos 1964. aastal ilmunud jutustusega "Võlg" avas Mati Unt uue lehekülje eesti proosas: keskseks saab konformismi ja nonkonformismi teema ning noore inimese siseheitlused nõukogude tegelikkuse taustal.

1968 – ajakirjanduspoleemika eksitsentsialismi üle eesti kirjanduses. Ajendiks oli Arvo Valtoni novellilooming ja Enn Vetemaa romaanid. Tegelikult arenes selle vaidluse taustal vaimuinimeste opositsioon nõukogude võimumasinale.

1978 – ilmus Jaan Krossi romaan "Keisri hull". Sellest alates võib Krossist rääkida kui maailmakirjanikust. Krossi loomingu enim tõlgitud teos valmistab ette tema aastaid kestnud Nobeli kirjanduspreemia kandidatuuri. Kross on kirjutanud end klassikuks A. H. Tammsaare ja K. Ristikivi kõrvale.

1982 – ilmus Hando Runneli luulekogu "Punaste õhtute purpur". Selle kogu avaliku vastuvõtu keelavad parteiorganid ära. Luulekogust endast ja eriti selles sisalduvast tsüklist "Ilus maa" saab rahvusmeelsuse lipukandja.

1985 – ilmus Viivi Luige romaan "Seitsmes rahukevad": erakordselt nägelik ja pihtimuslik romaan ühe põlvkonna lapsepõlvest stalinismi harjal.

1993 – asutati sihtkapital "Eesti mõttelugu".

28. OKTOOBER 1993 – suri Juri Lotman. Alles tema surm teadvustab Lotmanit eesti kultuuri suurkujuks. 1999. aastal valitud sajandi saja suurkujude hulgas esindab Lotman Eesti humanitaarteaduse tippu.

1994 – ilmus Emil Tode romaan "Piiririik". Postmodernistliku kirjandusparadigma kinnistumine eesti kirjanduses. 1990. aastate enimtõlgitud kirjandusteos.

1990-NDAD – mitte kunagi sel sajandil pole olnud raamatute toodang nii suur kui nüüd: 45 kirjastust annavad aastas keskmiselt poolteist tuhat nimetust. Koos sellega on ergastunud kogu kirjanduselu: kirjanduslikud kolmapäevad Kirjanike Liidus, kirjandusõhtud Tartu Kirjanduse Majas ja Kirjandusmuuseumis, kirjanduse uurimine Tartu Ülikoolis, Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses, Pedagoogikaülikoolis ja Kirjandusmuuseumis.

Kõige selle tulemusel ilmub kirjandusmõistmist oluliselt mõjutavaid uurimusi (Hasso Krulli "Katkestuse kultuur", 1996; Peeter Toropi "Totaalne tõlge", 1997; Jaan Unduski "Maagiline müstiline keel", 1998). Kirjandusilma mõjutavad oluliselt ka "Avatud Eesti Raamatu" sarjas ilmuvad teosed ja "Eesti mõtteloo" sari. Kirjandusuurimise väljumist Eesti enda piiridest tähistab Tartu Ülikooli maailmakirjanduse õppetooli uurimuste sari "Interlitteraria".