Sajandilõpu ilutulestik
Mõne kuu pärast oleme aastas 2000. Valgusekalender Eiffeli tornil märgib päevi, mis meid veel sellest lahutab ja Pariisi linn valmistab ette suurejoonelisi pidustusi millenniumi saabumiseks.
Rahvas ootab vägevat ilutulestikku. See on juba alanud Jugoslaavias. Iga päev tõusevad imeilusad säravpunased leegid pommitatud linnade kohale. Paljud hakkavad siiski aru saama, et punane on ka vere värv, ja see teeb esteetilise naudingu rahutuks. Ameeriklaste ründajad Apashid kannavad juba nime, mis meenutab Arizona indiaanlaste hävitamist 19. sajandil.
Tulevikust on praegu eriti raske rääkida. Kõik tuleb teisiti, kui seda arvatakse. Saja aasta eest elasid inimesed vaatamata sõdadele ning mässudele Prantsuse revolutsiooni järgses optimismis. Victor Hugo ennustas siiralt "kolossaalset rahumeelset revolutsiooni" ja ootas teaduselt "inimkonna määratut vabastamist". Kogemus näitab, et me pole rahumeelsed ega vabad: enamik meist sipleb lahendamatute probleemide rägastikus!
Juba 20. sajandi alguses ilmus üks iseäralik romaan Daniel Halévy sulest "Nelja aasta ajalugu, 1997-2001", kus kirjeldatakse ühiskonda, kes jookseb raha järele, tunneb peamist huvi puhkusereiside vastu, lõbustab end narkootikumide ning pornograafiaga, kultiveerib demagoogiat ja langeb lõpuks ühe uue tundmatu tõve ohvriks, millest arstid jagu ei saa.
Selle üllatavalt aktuaalse jutu täienduseks võib sirvida Wellsi ja Orwelli lugusid, mis maalivad ängistavaid pilte orjastatud, ülimalt organiseeritud maailmast. Globaliseerumine ehitab oma sipelgapesa, milles ainult kultuur võib pakkuda värsket õhku. Aga milliseks jäävad kultuuri väljavaated seal, kus tehnika ja kaubandus on vallutanud mõttemaailma? Kus kirjandusel pole enam mingit sõnumit edasi anda, ja kus mõisted sõnade taga on lagunenud? Kultuuri kannavad ainult vähesed.
Lugemine on kahtlemata kasulik oskus, aga mida üldse loetakse? Shakespearei või reklaamplakateid? Sõ-na demokraatia sobib igale poole. "Inimestele võib ju anda intellektuaalset vabadust, sest neil pole enam intellekti," ironiseerib Orwell.
Meie ajastu on haige, võimetu leidma valgust iseendas. Ta ei tunne enam ühtegi väärtust, mille eest võiks surma minna, arvab Jean-Marie Rouart. "Aga häda on see, et kui inimene ei tea enam, mille eest ta võiks surra, siis ta ei tea ka enam, mille nimel ta peaks elama." (Aga võib-olla näitab tulevärk Serbias, et selline väide on siiski liiga lapidaarne!)
Ray Bradbury, "Fahrenheit 451" autor, tahab olla optimist. Tema eelistab luulet teadusele ja loodab, et tuleviku maailma päästavad kaks elukutset: kirjanikud ja arstid, sest "kirjandus ravib vaimu ja arstiteadus keha". Peale selle oleks vaja religiooni, mis kindlustab hingerahu. Niisiis, André Malraux kuulsale lausele "21. sajand tuleb religioosne, või ei tule teda üldse", seab Ray Bradbury vastu: "21. sajand tuleb religioosne või tobu!"
