Sajanditagune siiras romantika, mida katab mürgiudu
Selle möödunud sajandi alguse kirjaniku paigutamine modernismi paradigmasse tundub tänases, uue sajandi kirjandussituatsioonis üldse natuke kummalisena, sest kunagisi tabuteemasid käsitlev kujutamislaad, mis talle ”vanal ajal” loorbereid tõi, on tänaseks leidnud sadu laiendatud käsitlusi – kirjanduses, meedias, eneseabi õpikutes ja loomulikult naisteajakirjades.
##Just tema loomingus on eos olemas väga paljud need teemad, mida tänased naisteajakirjad numbrist numbrisse leierdavad, need lugematud psühholoogilised, seksuaalsed, filosoofilised ja eksistentsiaalsed suhetepuntrad, arutlused selle üle, mis on armastus ja kas sellesse uskuda või mitte. Lawrence’i teosed on kui andmepank, mis annab lõputult ainestikku ja võimalusi töötlusteks, millele peab uuele ringile saatmiseks vaid natuke uut ja elulist võõpa peale tõmbama.
Lawrence ise kui ala ”pioneer” mõjub niisuguse üleekspluateerimise taustal aga igava, karuse ja kohmakana, peaaegu et iseenda paroodiana, kujutades endast elavat näidet selle kohta, kuidas koopiad on või-melised hävitama originaali või vähemalt teisendama oluliselt selle tähendust.
Ometi on Lawrence olnud tehtud mees, kuulunud kord kirjanduslikku avangardi. Aeg ei halasta teinekord klassikutelegi. Muidugi aitavad Lawrence’i loomingu väsitavalt ”ärkamisaegseks” muutumisele kaasa ka tohutud nihked ühiskondlikus kontekstis, lugejate ootustes, elustiilis ja -tempos ning iseäranis nende nö moraalses palges. Ning ega tea, äkki tegeles ta ikkagi algusest peale natuke kahtlaste asjadega.
Juba mahu suhtes võiks pirtsutada: üks tõsiseltvõetav kaas-aegne romaan peaks olema umbes kolm korda lühem, et keegi seda läbi jaksaks lugeda. Ja see pealkiri! Isegi mõne tavalise naisteka tavaline autor ei paneks oma teosele nii lamedat pealkirja, või kui, siis ainult soovist midagi eriti camp’i teha.
”Armastavad naised”, kus peategelasteks on väljareklaamitud kahe naise – Gudruni ja Ursula – kõrval ka kaks meest, pakub palju näiteid kõikvõimalike konfliktide kohta, mis noorte armunute vahel tekkida või-vad. Kõrvalt vaadates võivad need tunduda tühised ja kistud – üks lõpmatu nutunaiselik jampsimine –, aga osapoolte jaoks on tegu maailmatu tähtsate küsimustega, mis neile kuidagi rahu ei anna.
Peamine viletsuse allikas on mõistmatus, nähtamatu barjäär nende vahel, kes üksteist justkui armastavad ja abielluda tahavad. Alatasa tuntakse end häirituna ja üksinda, sisekriisidest puretuna. Tüüpiline suhtefoobia juhtum, võiks neist igaühe kohta öelda.
Kõige lähemal tõele võib seista Birkin, kes ütleb, et ”inimene on üks loomise vigadest” (lk 149). Birkini sõnastatud ees-märk on küll õilis: ” see, mida mina ihkan, on tasakaal, kahe omaette olendi puhas tasakaal, nii nagu tähed üksteist tasakaalustavad” (lk 173), aga kogemus kõneleb talle teist keelt: ”Miks ei ole võimalik teisele olendile vabu käsi jätta, milleks tuleb püüda teda alla neelata, temaga ühte sulada või seguneda?” (lk 374).
Eks ole see sisuliselt mehe-naise vaheline igavese või-muvõitluse mudel, mille põhjas varitseb soov endast erinevat iga hinna eest maa pealt pühkida. Selles mõttes on tegemist koletu ja traagilise romaaniga.
Leebemast vaatepunktist võiks seda ju käsitleda tunnistusena sajanditaguste armastajate imepeene tundeelu kohta, õilsa introvertsusena. Paraku katab armastajate parimaid tundeid lakkamatu mürgiudu. Nad aina hüsteeritsevad ja urgitsevad iseenda ja teiste hinges, painates end oma rikkalikust fantaasiast toituvate kujutlusmängudega.
Armastajate ülespiitsutatud maksimalism on tegelikult õudne, teeb neist kõigist täiuslikud julmurid. Iga armastaja taotleb ju eelkõige iseenda rahulolu. Kogu massiivse apologeetika sisuks on iha teistki iseenda ra-hulolu külge köita.
Ja katastroofid ei jää tulemata. Otsese vägivallani minnakse romaanis küll ainult paaris kriitilises kohas. Ärev pinge püsib kuni kauaoodatud lõpplahenduseni.
Lawrence’i tundeanatoomiast tulvil loomingu väärtust ei saa tegelikult alahinnata. Võib ju moe pärast kiusu ajada, aga tahes-tahtmata tuleb möönda, et neis pikkades ja kärsituks muutvates mõtteahelates on kirjanik tabanud midagi nii üldist, keskset ja olemuslikku, et oleks silmakirjalik seda teise valgusesse seada.
Muidugi, Lawrence’i kirjanduslikel kujudel puudub tänaste kangelaste veiderdamiskalduvus. Iroonia kaitsekilp on neile tundmatu. Tema tegelased analüüsivad oma tundeid tõsiselt, ausalt, kavaldamata, nagu tõupuhtad romantikud kunagi. Nad on tõesti sugestiivsed. Ainult et jäägitu siirus mõjub meie ajal meetodina liiga vängelt ja võib allergiat tekitada.
