Mõni päev tagasi ütles vabadusvõitleja Lagle Parek, et “Linda kuju oli okupatsiooni ajal väljavalitud ja ainus lubatud kogunemiskoht, sest peale Hirvepargi mujale lihtsalt ei lastud. Eesti ja eestlaste kommunismiohvrid on nii suured, et ka selle jäädvustamiseks peaks olema midagi suurt – see peab olema memoriaal”.

Parekil on tuline õigus, sest kommunismi kuriteod puudutavad Eesti inimesi hoopis teisiti, sügavamalt ja palju isiklikumalt kui ameeriklasi, ning meie memoriaali lähteülesanne vajab hoopis teistsugust ja ka meile endile uut lähenemisviisi, mis on kohane väärikale riigile ja rahvale. Oleme elanud üle 15 aasta taas vabas riigis ja on aeg otsustada, kuhu ja kuidas meie enda riigi pealinnas kommunismiohvrite memoriaali rajame.

Kus siis on eestlaste püha maa Tallinnas?

Uus turg

1905. aasta revolutsioonis sün-dis poliitiline eestlane. Loodi esimene Eesti poliitiline erakond, sotsiaaldemokraatlik Eesti Rahva Eduerakond, mille “maaletoojaks” oli kirjanik ja poliitik Eduard Vilde. Selle perioodi ajalooliseks mälumärgiks jäävad verised  Tallinna Uue turu sünd-mused, mille ohvrid maeti tohutu rahvahulga osavõtul Rahumäe kalmistule. Rahvas püstitas enda rahaga Uuele turule võika sündmuse jäädvustamiseks esialgu tagasihoidliku puust mälestusmärgi.

1932. aastal loodi puust mälestusmärgi asemele kultuurkapitali rahaga Põhjamaadele omaste iluideaalide ja vormitunnetusega graniidist monument.  

1963. aastal viidi Uue Turu 1905. aasta mälestusmonument hävitamise eest varjule Rahu-mäe kalmistule, sest rahvusteatri Estonia klassitsistlikus stiilis ümber ehitatud Pärnu maantee poolsel Stalini väljakul avati okupatsiooniaja vaimule vastav skulptuurigrupp. Rahvasuu pani sellele nimeks “Hei, takso! Aita purjus mees koju!”.

See skulptuurigrupp seisab rahvusteatri hoone taustal tänini, põlistamaks uutele sugupõlvedele okupatsiooniaja vaimsust, seda, mis on eestlasele ja eesti kunstile võõras. Eesti Vabariigi ajal loodud ja eesti rahvusliku monumentaalkunsti vaimu põlistav monument on Rahumäel, 1905. aasta ohvrite rohtu kasvanud kalmude juures varjul tänapäevani. Tegelikult võiks rahvusteatri taustal eksponeeritava okupatsioonisümboli viia Maarjamäele, et alustada Nõukogude ajastu monumentide pargi loomist, millest on juba aastaid räägitud, ja Rahumäe monumendi tuua endisele ajaloolisele kohale tagasi. Peaks olema aeg.

Estonia

Eesti rahvussümboli, Estonia seltsi- ja teatrimaja ehitamiskoha otsustamisel sai määravaks just Uue turu revolutsiooniline minevik. Eesti rahuaja suurimate veriste sündmuste jäädvustamiseks projekteeriti Estonia katused kirstukujulised.

Teise maailmasõja Tallinna suurpommitamise ajal sai Estonia mürsutabamuse ja eesti esimese balleti, Eduard Tubina “Krati” etenduse kostüümides baleriinid põgenesid põlevast majast kahjuleekidest valgustatud Tallinna külma märtsiöösse, linna, mis oli täis õudu ja surma. Õnneks jäi teatrihoone fassaad püsti. Seda ei lammutatud, vaid taastati Eliel Saarise projekti järgi. Pärnu maantee poolne osa ehitati ümber klassitsistlikus stiilis. Teatrimaja alumiselt korruselt kaotati ka poed kui kapitalistlik igand. Arhitektuur on ideoloogia.

Möödunud sajandi alguses müüdi Estonia teatripoes tvorog’it, Aaviku leiutatud sõna “kohupiim” polnud veel olemas.

Estonia kontserdisaalist saadeti esimese kultuuritegelasena viimsele teekonnale Juhan Liiv. Metsakalmistule jõudis siit esimesena Eduard Vilde.

Tammsaare

Stalini väljaku piirjooned on aimatavad siiani – Eesti Kontserdi poolsele tühjale alale olid projekteeritud purskkaevud, mis jäidki ehitamata, küll on tänini alles “Tallinna linna eesrindlaste autahvli” alus. Sellel kasvavad mälestuslilled – tähis nagu ootaks oma aega... Kohe endise Stalini väljaku kõrval asub Anton Hansen Tammsaare kuju, mis on muutunud oluliseks sümboliks taasiseseisvunud Eesti Vabariigis.

Reaalkool ja Eesti Pank

Teisele poole rahvusteatrit jääb Vabadussõja monument, mida on mitu korda hävitatud ja taastatud. Reaalkoolil on oluline koht meie riikluse kujunemisel.

Reaalkooli vastas asub Eesti Panga hoone, kus kuulutati välja Eesti Vabariik. Vaid maja jagu Teatri väljaku poole asub ajalooline saal, kus Teise maailmasõja ajal oli enne Vene vägede Tal-linna tulekut koos Otto Tiefi valitsus. Samas majas asub muuseum, mis annab ülevaate Eesti krooni ajaloost.

Välisministeerium

Rahvusteatri vastas asub välisministeeriumi hoone, mille kõrvalmaja keldrisse on peitunud ülemaailmse eestluse sümbol Eesti Maja. Aeg oleks leida Eesti Majale väärikas koht ka Eesti pealinnas, sest Eesti Maja on eestlasi ühendanud kogu okupatsiooniaja igas riigis üle maailma.

Eesti Maja

Minu arvates on see koht nüüd olemas: lammutatud Karla katedraali asemel. Just sinna, endise kommunistliku reÏiimi ideoloogia esinduspesa, Karla katedraali kohale tuleks ehitada kommunismiohvrite mälestusmuuseum. See muuseum võikski kanda nime Eesti Maja ja olla kohaks, kus toimuksid seminarid, oleks avatud põhjalik ja nüüdisaegne muuseumiekspositsioon, teostuksid temaatilised loome- ja teadustööd, müüdaks trükiseid ja näidataks temaatilisi filme. Eesti Maja oleks väärikas üleilmne eestlaste olemise, kohtumise ja mälu säilitamise põhipaik.

Eesti Maja peaks olema 21. sajandi tippehitus, sama suurejooneline, nagu projekteeriti omal ajal Estonia seltsi hoone, mille kohta möödunud sajandi alguses Tallinnas elanud muud rahvad ütlesid, et “eestlasi on tabanud oma seltsimaja ehitusega suurushullustus.” Peame olema sama hullud, et olla esivanemate väärilised, nende väärilised, kes andsid elu Eesti riigi eest.

Kogu kirjeldatud ala on Eesti riigi loomise ja kestmise sajandivanune pühakoht, kus on toimetanud Eesti riigi ehitajad ja kukutajad, hoidjad ja taastajad. Kogu ala tuleks uuesti “komponeerida” ja kõik peaksid tulevases memoriaalis saama enda osa. Praegusele Teatri väljakule annaks moodne monumentaalkunstiteos mõjuva ansamblilahenduse aktsendi.