Saksa maalikunstnik Neo Rauch: ma olen konservatiiv ja mu nimi on Neo
Leipzigisse viiv ICE (ülikiirrong – toim). Kõrvalistmel lebab näitusekataloog. Kollases kirjas pealkiri “Neo Rauch”.
Päike on madalal, Leipzigi äärelinnas leegitseb punane novembrivalgus. Rauchi galeristi Lybke teekirjeldus kõlas nagu Tarkovski filmi soundtrack: linnast välja. Vanasse tööstuspiirkonda, kus kahvatusinise taeva all seisavad üüratu suured tehasehooned. Kuidas leida see õige? Tuleb jälgida üht üksikut korstent. Seal see ongi: vabanenud igasugusest eesmärgipärasusest, postindustriaalse melanhoolia võidusammas. “Tuleb tõusta otse katuse alla,” ütles Gert Harry Lybke, “kuni lõpuks jõuate tehasehallini, mis on suurem kui kõik need, mida kunagi näinud olete. Siis helistate telefoninumbril, mille ma teile annan. Sest üksi te enam õiget teed ei leia.”
Ma valin numbri. Avaneb vana rauduks. Neo Rauch avab selle ning sulgeb jälle, siis veel ühe ukse, ja me olemegi tema ateljees. Ta on ostnud kooke ja keetnud kohvi.
Ta on ilus mees. See on seda tüüpi ilu, mis mõjub rahulikult. Viisakas. Ennast valitsev. Ebahüsteeriline nii nagu ka tema pildid. Peaaegu häbelik. Kuid mitte abitu. Ateljees ripub poksikott karatetreeninguks ning üksik püstol. Me vaatame seinal olevaid märklaudu – tabamused on mustal alal, veidi edelaservas, relval on kerge vasakkallak – ning lobiseme laskmisest. Ta naerab. “Kas te olete aega teeninud?”
“Ja teie?”
“Motoriseeritud laskurkorpus.”
Ta naerab veel laiema suuga, lause meeldib talle: kas olete aega teeninud. “Nüüd on teil esimene lause olemas.”
Uni nimega Nüüd
Siis räägime me tema piltidest. Tegelikult me teeme seda juba. Mehed ja naised, kes on aega teeninud, lähevad sellesse aega ikka ja jälle tagasi. Oma somnambuulse teenistuse tegi ta läbi moodsa maailma asjalik-avalikes ruumides. Laboris, ülekuulamisruumis, büroos. Kummaline aeg. Uni nimega Nüüd.
Kust need pildid pärit on? On teatud asjaolusid, ütleb ta, mis annavad inspiratsiooni. “Kehalise kurnatuse hetked. Kerge palavik – kuid seda ei ole ma juba aastakümneid enam kogenud.” Nüüd juhtub see metsaskäikudel. “Puude all seisab ühtäkki silme ees pilt.”
Ta ütleb selle kohta: pildid meie ühisest arhiivist. “Ma pean nad muidugi looma, oma kuuri tooma. Nii tekivadki Rauchi pildid.” Me hakkame rääkima unenägudest. Talle teeb muret, et unenäod on kaotamas oma jõudu. “Kuid üksikud neist murravad siiski läbi.”
Tema pilk libiseb mujale. “Ma olen öösiti tihti ühes talus, ühes toas pika koridori lõpus. Mul on alati probleem kompsudega, ma seisan alati vahetult äramineku eel, alati on õhus küsimus: kas ma olen asjad kokku pannud juhuks, kui see algab?” See võib olla põgenemine, aga ka pealetung. Ta püüab seda maalida, kuid see puruneb ta sõrmede vahel. “Ma olen kindel, et ma satun sinna kunagi. Või et ma olen seal olnud. Ma võiksin sellest talust maketi ehitada, ma tunnen seda nii hästi.”
On saabunud öö. Ateljee kõrge tehaseaken koosneb nüüd väikestest, pooleldi pimedatest peeglitest, mis näitavad ruumi, mis on suur kakskümmend korda kakskümmend meetrit. Kuue topeltneoonlambi all seisavad valge nari, vesipiip, laud, mis on ääreni CD-sid täis tuubitud. Popp. White Stripes. Üks metsseakihv, metsast leitud. Kõikjal värviämbrid ja -laigud, ta segab värve põrandal, hiina take-away-söögikohtade plasttaldrikutel. Ning ta kunagi heledatelt pükstelt võib näha, et maalimine on tema jaoks tõeline töö ning kui kohane on tema sõna selle kohta: minu kuur.
Käitumisõpetus tuumasõjaks
Praegu on see ruum tühi. Üks pildiperekond kolis äsja välja. “Naljakas, minust kirjutatud artiklites kerkib pidevalt esile see SR-sõna.” Sotsialistlik realism. Värvid ja estid, mis on pärit DDR-i heroilistest aastatest. “Ometi on minu piltidel täiesti ilmselge lähedus ameerika pop art’ile. Miks keegi seda ei märka?”
Jah, miks? Kahkjad värvid, vibreerivad reklaamkirjad, propagandistlikud figuurid – see ei ole ju ometigi DDR. See on ometi kuuekümnendate Ameerika. Tema koomiksid on samahästi kui tema enese reklaamid. Tema käitumisjuhiste brošüür tuumarünnaku puhuks. Pikali heita, dokumendimapp pea kohale panna ning seejärel end duši all korralikult puhtaks pesta. Sotsialistlikud estid ja kujundid olid ju triumfeerivad, sovetlikud, võidust joobnud. Rauchi ametnikusarnased tegelased vaaruvad, tuiguvad. Modernsuse hilised kojutulijad. Justkui oleks kuuekümnendad aastad – lääne omad – plahvatanud ning nende tegelased hõljuksid õhus.
Pidada Rauchi pilte irooniliseks ja igikestvaks reaktsiooniks sotsialismile pole õiglane kunstniku suhtes, kes seisab palju avaramatel horisontidel kui väike DDR. Vaevalt võiks leida kedagi DDR-is sündinut, keda see riik oleks vähem vorminud. Ta pidi elama justkui unenäos. Ta ise ütleb selle kohta: inkubatsiooniperiood.
Ameerika. Seal on hinnad ületanud kõik piirid. Kunstikogujad on järjekorras, et saada suurformaat, mis maksab kaugelt üle 200 000 dollari. “Kas teil on aimu, miks te olete Ameerikas nii edukas?”
“Ameeriklastel on peaaegu lapselik, mulle nii sümpaatne võime vaimustuda. Sakslased vaatavad kultuuripessimistlikust käsiraamatust järele, enne kui otsustavad, kas miski tohib neile meeldida.”
Ja nüüd ei jaksa Saksa muuseumid Ameerikas populaarseks ja kalliks muutunud maalikunstniku töid enam osta. “Kui tobe – alguses kritiseerisid nad naiivseid USA kunstikogujaid. Aga siis, kui saksa kunsti saadab seal edu, vaatavad nad Ameerikale kõõrdi. Nende kõhklus lõpeb alles siis, kui asi on muutunud nende jaoks liiga kalliks.”
Miks ikka veel Leipzigis?
See kõik ei tähenda siiski, justkui oleks Rauch pidetu. Talle pakub lõbu oodata intervjuudes küsimust: “Miks olete te ikka veel siin? Teie jaoks on ju kõik lahti: New York, London, L.A.”
Ta elab ikka veel samas, kus aastal 1960 sündis – Leipzigis. Mõnikord, püstijalu und nähes, tundub talle, justkui oleks tal siin ikka veel midagi ära teha. Kerge pearaputus enne järgmist mõtet: “Minu isa õppis kõrgkoolis, kus ma võtsin äsja vastu professorikoha.”
Ta elab magnetväljal, kus tekivad tema pildid. Tehas: kaduvikku hajunud maailm, mille laialipillutud elanikke ta ettevaatlikult oma ateljeesse viib, on ta seda kunagi kirjeldanud. Tema maja: terava viilkatusega, nagu ta rõõmsalt rõhutab, ehitusaasta 1931. Ta avastas selle paari aasta eest koos oma naisega. “Pigem väikekodanlik ümbrus. Aga see oli meie maja, ta ootas meid.”
Ta mõistis, et see piirkond – just see tasane, tööstusest, sõjast ja pikast DDR-i aegsest järelsõjast piinatud maa – pakub talle just seda, mida ta vajab. Ta ütleb seda sõna-sõnalt: “ mida ma vajan.” Kõneldes formuleerib ta ennast täpselt: ta ei taha kasutada argooni. Ta ei kasuta argooni kunagi. Tema No Logo! kõlab: No slang. Kõnelemine ei tähenda mõnusat vadinat, mis kunagi katkeda ei tohi. Tema jaoks ei ole oluline pidevalt ja pausideta rääkida. See on väga meeldiv. Ta jätab aega järelkajadeks. “Ei,” ütleb ta, “ma ei ole nomaad. Ei mingit metsikut eskapismi.”
Esitan küsimuse tema vanemate kohta. Ta kaotas nad kuue kuu vanuselt, kui nad olid kahekümnesed. Kas nad panid talle nimeks Neo, sest olid nii futuristlikud – siis, aastal 1960, nii tulevikuteadlikud? “Ma ei tea, kuidas suutis mu isa DDR-i perekonnaseisuametnikke sellise nime panemises veenda.”
Ettevaatuse ämblikuvõrk
Selle vanemateta poisi puhul ei olnud ebaharilik üksnes tema nimi. Ta oli alati kummaline. “Ma olen konservatiiv ja mu nimi on Neo – irooniline situatsioon.”
Mida tähendab – konservatiiv? Mida tähendab see, kui keegi Neo Rauchi või Botho Straussi taoline (kellega ta mõnikord telefonitsi räägib) peab end konservatiiviks? Piltides seda pole. Konservatiivset kunsti pole. Progressiivset küll. Saksamaal ei ole isegi katkematut konservatismi, on vaid mõningad vanemad, alati lipsustatud üksikud uitajad – või kuidas?
“Konservatismi pole enam.”
Vaid paar konservatiivi. Paar hoiakut. Telefonikõnet. Seinal ripub uus suur maal, veel üsna toores. “Embrüo, täna alustatud.” Rohekas aken, selle taga on pime, eespool valge.
“Mis sinna tuleb?”
“Meie praegune situatsioon. Kaks inimest, üks intervjuu. Mida peetakse ettevaatuse ämblikuvõrgus ja lõbu tankiga.” Ernst Jüngeri (saksa kirjanik, 1895–1998 – toim) tsitaat. Nii kirjeldas tema oma vastumeelsust intervjuude suhtes. See on teatud vestlusliik, mis kunagi õieti ei sütita, sest kaks osapoolt varitsevad teineteist pidevalt.
Rauch nimetab Jüngerit oma isalikuks sõbraks. “Ma võlgnen talle palju. Üheksakümnendate alguses oli tal minu loomingule otsene mõju. Ajal, mil mind varitses oht, et ma vajun poolabstraktsesse mittemidagiütlevusse ning sarnaseks tuhande pühapäevakunstnikuga. Kui ma pingutasin selle kallal, mis mind eristab ja iseloomustab, saatis mind tema hääl.”
Tema stereoskoopiline pilk. Tema “nii ja ka teisiti”. Tema fenomenoloogiline kvaliteet, tema analüütiline teravus. “Mulle tundub, justkui näeks Jünger maailma kristalli seest.”
On kauget ja privaatset lähedust. Tema naise vanaisa oli Jüngeri sõber Richard Scheringer, kelle elu paiskus 20. sajandi vulkaanide vahel kord ühele, kord teisele poole, kord vasakule, kord paremale. “Elukestev sõprus kahe mehe vahel – üle kõikide leeride. Naise vanaisa oli pärast sõda Baierimaal DKP (Saksa kommunistlik partei – toim) kõrge funktsionäär.”
Musta Reichswehri leitnant. Vabariigivastane putšikatse. Vangistus. Seal istus kinni nii natse kui ka kommuniste, viimased töötlesid teda: sinu natsid vassivad, natsionaalsotsialism on tühi jutt. Temale oli aga partei nimes tähtis sotsialism.
Ta võttis vanglapuhkust – see oli võimalik! – ja sõitis rongiga Münchenisse, et näha oma silmaga Pruuni Maja (Saksamaa natsionaalsotsialistliku partei peakorter 1930–1945 – toim). Temaga koos sõitis juhuslikult ka Goebbels, nad tundsid teineteist. Goebbels oli reisile kaasa võtnud puuviljakorvi. Ning Sheringer olevat oma vanglakaaslastele öelnud, et kui ta tagasi tulles vilistab “Deutschlandliedi”, siis järgib ta parteid. Vilistab ta aga naastes “Internatsionaali”, siis oli neil õigus ning temast saab kommunist. Ja ta vilistas “Internatsionaali”.
“Mis ei takistanud teda aga idarinde ohvitserina võitlemast oma Nõukogude seltsimeeste vastu, ta sai koguni korduvalt auraha. Ning mis omakorda ei takistanud teda peitmast oma talus vastupanuliikumise tegelasi ning pidamast ühendust Valge Roosiga (Münchenis loodud natsireiimivastane liikumine – toim).”
Pärast DKP ärakeelamist pandi ta taas vangi. Ning kui DKP mobiliseeris ennast NATO võidurelvastumise vastu, käis ta Jüngerile peale: “Ernst, astu ka ometi liikmeks!”
“Ega Jünger ometi ?”
“Jünger vastas, et ta ei kavatse oma elus enam ühegi lipu all käia.”
See ei pidanud aga päris paika. Kui tema sõber aastal 1986 suri, ilmus Jünger kommunistlikes värvides matustele. See jäigi ainsaks korraks, mil Jünger seisis kompartei lipu all.
Iroonia kui enesekaitse
On kahju, ütleb Rauch, et ta ei saanud oma naise vanaisa tundma õppida. Vaid üks pildike silmanurgas, justkui ajaloolises padrikus.
Nüüd räägime me irooniast. Tegelikult piisab selle nägemiseks vaid pilgust Neo Rauchi näkku. Üks joon suunurgas – peen, kuid alati olemas. Kunstis ei ole irooniakalduvust just vähe. On jäänud mulje, et sellele maalikunstnikule pole enesekaitselistel kaalutlustel just ebameeldiv, kui tema kunsti nimetatakse ühehäälselt irooniliseks – ja milliseks siis veel? On see nii?
Ta tõrgub. “Iroonia on alati. Jah, ma olen ka iroonik. Aga mitte küünik. Mitte nihilist.” Ei, vaevalt. Nihilistid ei istu hommikul vara jalgrattale ega sõida kakskümmend kilomeetrit Markkleebergist (Leipzigi eeslinn – toim) Plagwitzisse (Leipzigi linnaosa – toim) tehasesse. Maalitakse keskpäevani. Seejärel tehakse koos naisega süüa – Rosa Loy ateljee on kohe teisel pool seina. Siis maalitakse jälle kuni õhtuni. Vändatakse ratta seljas koju. Ning nädalavahetusel tehakse aiatööd. See pilt võib olla mask – et kaitsta eraelu. Kuid päris vale see pole – mängus on liiga palju tõsist.
“Mõningate asjade ees võib olla mahapestav irooniakardin. Nende asjade ümber, mis mind sügavalt puudutavad, kuid mis – kui neid esitada puhtal kujul – oleksid kitš.”
Irooniaprobleem peitub seega kunstis eneses. Ja ta on seotud kitšiprobleemiga. Kunst, mida tehakse kindla sooviga, et seda ei tabataks teolt koos oma kitsist sugulasega, oleks sunnitud, riskivaba, igav. See on suveräänsuse ja doosi küsimus. Ja muidugi võib siin ka libastuda.
“Mulle on täiesti selge, et ma toimetan piiririigis, kuristiku serval, kus luurab oht kaduda jutustustesse. Aga just seda peabki kunstnik tegema – riskima. Modernsus kui lõppseisund ja eesmärk: see on saksa arusaamatus.”
Kes on Neo Rauch? Maalikunstnik, nii palju on kindel. Teda rohkem defineerida oleks tarbetu. White Stripes ja Jünger. Konservatism ja koomiksid. Rohkem kui üks värv. Rohkem kui üks aeg. Neo Rauch on suur maa, ja seal on hea eksida.
ICE Berliini. Vestlus. “Nendes piltides peitub saladus.”
“Kas tõesti?”
“Jah, neid võib dekodeerida kuidas tahes, ja dekodeerija hakkab kogelema. See on seotud nende tühjusega.”
“Kuid nad on ju tulvil asju, kujundeid.”
“Jah, kuid need on kaalutud. Asjad triivivad unetarretuses. Milleski pärastises. Pildid on päästeruumid.”
“Sa muutud kitsilikuks – Neo laev või mis?”
“Nendes piltides on vaikimine.”
“Aga nad räägivad ometi. Seal on jutumullid, isegi tühjad!”
“Kujuta endale 20. sajandit ette suure magamissaalina. Narid, kõik on ärkvel. Õhuruum on täis unelaevade müra.”
Berlin-Zoo raudteejaam. Pärast lühikest peatust sõidab rong edasi Ostbahnhofi. Vestlus lõpeb siin. See oli samahästi kui vestlus iseendaga.
Neo Rauch ja Neue Leipziger Schule
Neo Rauch (sünd 18.4.1960 Leipzigis) on üks olulisemaid nüüdisaegseid maalikunstnikke. Rauch on õppinud Leipzigi graafika ja raamatukunsti kõrgkoolis.
Rauchi peetakse üheks Neue Leipziger Schule väljapaistvamaks esindajaks. Neue Leipziger Schule, mis hõlmab Leipzigis õpetavaid või seal õppinud kunstnikke (lisaks Neo Rauchile ka Matthias Weischer, David Schnell, Christoph Ruckhäberle, Johannes Tiepelmann, Tim Eitel, Tilo Baumgärtel jt) on viimastel aastatel saavutanud maailmas, sh eriti angloameerika maades populaarsuse, mis sarnaneb Young British Artists’i maaniale 1990-ndate lõpul.
