NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki "Sobimatu"!
Järjesta: Vanemad Uuemad Parimad
26.06.2018 00:15
Mis posttraumaatiline stress ja hirmud? Mingi sooda? Või on see praegus trendikas?
Ainus kord mil püksid jahedaks võttis oli Siberis kui politruk lubas dispatti saata lõugade lõksutamise eest. Muud hirmu midagi.
26.06.2018 00:31
Mida teavad need kaks prouat posttraumaatilisest stressist või nõuka ajast pärinevatest hirmudest? Miks küll kasutatakse selliseid sõnu millegi kohta, mida ise sisuliselt ei ole kogetud? Mina olen suurema osa oma elust elanud selles nõuka ajas, aga mina küll ei kurda mingi traumaatilise stressi üle, olgu see siis post- või mitte. Ja mis hirmudest saab rääkida, kui me selle aja üle elasime. Inimesed ei tea, mida räägivad. Eriti need, kel on paremal juhul selle aja kohta vaid mälestus räägitud juttudest. nagu öeldakse, see, mis ei tapa, teeb tugevaks. Ja meid need stressid ei murra. Pigem hädaldavad need, kel selleks nagu põhjust ei tohiks ollagi. Fantoom-stressajad ja fantoom-hirmu küüsis olijad. Pigem on see mingi mood, mida ära kasutatakse. Millegi saavutamiseks või enese õigustuseks.
    26.06.2018 00:33
    Meil ju selline tore naaber, kes peab lepingutest kinni ja ei ole rünnanud ühtegi naabrit.
    26.06.2018 02:04
    Vaataksid ehk suure liitlase ja peremehe jänkistani lepinguid. Need peavad veelgi vähem neist kinni kui vene. Lambad kartke ja värisega, värisege ja kartke, üks hirm toitku teist ja teine esimest.
    Mis aga tädi teemasse puutub, siis sisuliselt esimese paari lausega oli kogu teema öeldud ja minu jaoks pilt selge, käpp masinasse ja segada hägusat kitsale ringile teemat. Ükskõik millega tegeleda, et mitte kui millegagi tegeleda ja pappi kühveldada.
26.06.2018 00:56
Pärast1955. a sündinud küll mingeid traumasid kogenud pole. Hakkas suhteliselt turvaline ja rahulik periood tõusvas joones. Aga põrsas leiab ikka pori ja inimene põhjuse. Eesti esimesest kannatajast pole vaja rääkida, kelle lapsepõlv oli puhas traagika.
26.06.2018 02:05
Imelikud sõnavõtud ja üldistused, meenutavad seda Brüsseli arveametniku juttu õnnetust lapsepõlvest.
26.06.2018 07:24
Kah osaliselt nõukaaegse (lapsepõlvega) inimesena julgeksin arvata, et sel paljukirut` sovjetiaal oli kõiksugu hirme märgatavamalt vähem - nagu ikka stagneerunud ja suletud "mugavas" ühiskonnas, kus kõik oli nö ette kirjutatud ning iga järgnev päev oli eelmisele suht sarnane. See kajastub kõige paremini ses üha rohkem levivas totaalses "depressioonis" ja "stressis", mida kõrvuni võlgades inimesed töökaotushirmus alateadlikult tunnevad. Käputäie suleliste-karvaste poolt vägisi pealesurutud üsna perverssed väärtused ei sobi suurele enamusele ning tekib hämmastusega jõuetu frustratsioon... kuna de jure peaks olema ju vabadus ja demokraatia ehk ühiskond, kus enamus (rahvast) on võimu kandja. Ning kus lisaks "kirsiks tordile" prevaleerib see, et keegi ei tea, mida homne päev toob. Kõik muutub liiga kiiresti. Sageli mitte sugugi vaid paremuse suunas ning suurim hirmu tekitaja on sageli just teadmatus.
Jäta kommentaar
Oled sisse logimist nõudvas kommentaariumis, anonüümseks kommenteerimiseks vajuta siia
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega