Salajutt läheb paisuma

Umberto Eco „Foucault’ pendel” on intellektuaalselt nõudlik teos. Tundub, et Eco laseb oma eruditsiooni täiesti vabaks.

Romaani põhikolmik – kummalise esoteerilist kirjandust avaldava kirjastusega seotud Belbo, Diotallevi ja Casaubon – on vaimukad intellektuaalid, kes harrastavad iroonilist, aga aja edenedes üha tõsimeelsemaid, lõpuks lausa ähvardavaid toone võtvat mõttemängu.

Alguses nimetatakse seda „teadmiste ümberkorraldamiseks” – paljulugenud mehed kavatsevad luua „tühja-tähja teaduskonna”, kus õpetataks näiteks mustlasurbanistikat, Antarktika põllunduse ajalugu, kaasaegset sumeri kirjandust, Assüüria-Babüloonia filateeliat jpm. Siis aga hakatakse ümber mängima kogu õhtumaade ajalugu, kuhu segatakse kabala, templirüütlid, roosiristlased, kuulsad kirjanikud ja valitsejad. Lugeja jaoks tähendab see igal leheküljel entsüklopeediate lähedust eeldavaid vihjeid ja viiteid.