Kuuskümmend aastat tagasi ohustasid Euroopa demokraatiat totalitaarsed reÏiimid, mis vabu riike küüniliselt omavahel jagasid. Külma sõja ajal jagunes Euroopa ja maailm suhteliselt ühe-mõtteliselt vabaks ja mittevabaks. 20 aastat pärast Berliini müüri murdumist on suur osa selleaegsest mittevabast maailmast vabanenud ja jaotus hägustunud. Avatud ühiskondi ei ohusta välised jõud kinnise piiri tagant, vaid väljakutsed tulevad üha enam selliste suhtluskanalite kaudu, mida demokraatlik maailm peab omaks: majanduslik ja poliitiline partnerlus, äri, iseseisev õigus-süsteem, liikumisvabadus ja kultuuride dialoog.

Keel, milles me avatud ühiskonnast räägime, on muutunud. Me ei räägi enam vabadusest ühel pool raudset eesriiet ja ideoloogilisest paatosest teisel pool. Paljud neist, kes avatud ühiskonda ei armasta, on omaks võtnud demokraatliku retoorika ja edendavad oma eesmärke avatud ühiskonna pakutavaid vabadusi ja institutsioone ära kasutades. Deideologiseeritud autoritaarsust on isegi raskem ära tunda ja sellele vastu seista ja tal on paremad võimalused leida otsetee meie meeltesse, südamesse ja rahakotti.

Avatud ühiskonnas on otsustamine demokraatlik ja läbipaistev ning kodanike hääle- ja sõnaõigus tagatud. Avatus ei ole mõeldav täieliku sõnavabaduseta ja õigusriigita, mis seda kaitseb. Kui laim ja vägivalla õhutamine välja arvata, on avatud ühiskonna väärtustega vastuolus igasugune tsensuur ja enesetsensuur, aga ka sõnavabaduse piirangud pragmaatilistel kaalutlustel ning majandusliku või poliitilise surve all. 1989 oli märgiline aasta mitte ainult sellepärast, et siis langes Berliini müür, millele järgnes Ida-Euroopa taasvabanemine. Samal aastal esitas ajatolla Homeini romaani „Saatanlikud värsid” autori Salman Rushdie tapmise käsu. Sellele järgnes Lääne-Euroopas omamoodi sulgumine, samal ajal kui maailmajao idaserv avanes.

Tinglik sõnavabadus

Sõnavabaduse tinglikuks muutumine on praegu avatud ühiskonnale tõsine väljakutse, vaba arutelu sulgumisega kaasneb paratamatult sulgumine ühiskonna- ja kultuurielus. Õhus on ka muid sulgumise märke, mis tulevad avatud ühiskondade seest: rahvuslik-kultuuriline sulgumine ehk hõimukultuuri tagasitulek vääriti mõistetud pluralismi varjus, majanduslik sulgumine ehk protektsionism, ja poliitilis-ideoloogiline sulgumine ehk demokraatiale seljakeeramine, mille alaliigid on mitte ainult otseselt demokraatiavaenulik äärmuslus, mis jääb tänapäeva Euroopas suhteliselt marginaalseks, vaid ka poliitiline populism ja sellele vaid näiliselt vastanduv apaatia, küüniline põlgus demokraatlike institutsioonide vastu.

Tõsi, ka avatud ühiskonna välisvaenlased ei ole kuhugi kadunud. Nende iseloom on võrreldes külma sõja ajaga muutunud. Välised ohud on nüüd sisemistega tihedamalt põimunud. Sõjalise ohu asemel võime rääkida majanduslikust survest, mis avaldub otsese väljapressimisena näiteks energiarelva abil ja riigipiire ületava korruptsiooni näol. Samuti näeme varjatud hirmutamist ning võltsi apelleerimist sallivusele ja austusele seal, kus nende nõudja ise ei ole valmis neid hüvesid vastaspoolele pakkuma.

Austus teistsugusele sõbrale

Sõnavabadusele avaldatav majanduslik surve, olgu tegu kohtuprotsessidega ebamugavate tõdede vastu, enesetsensuuriga türanniatest äripartnerite meeleheaks või korruptsioonilõhnaliste käepigistustega, mis seovad poliitilise otsustamise ärihuvide külge tihedamini kui oleks õigusriigis sobilik, on avatud ühiskonnale vanade ideoloogiliste vastuoludega võrreldes salakavalam väljakutse. Autoritaarsed reÏiimid ja nende huvide kaitsjad vabas maailmas kasutavad endisest enam oma eesmärkide saavutamiseks selliseid vaba ühiskonna eeliseid nagu õigussüsteemi, sõnavabadust ning raha ja inimeste vaba liikumist. Ausalt ideoloogiline vaenlane oli mõneti lihtsam ja selgem vastane kui nüüdsed türannid ja oligarhid, kes ei esine vaenlasena, vaid nõuavad austust „teistsuguse” sõbrana.

Rahvusvahelised vaidlused sõnavabaduse üle näitavad, kuidas inimõiguste kaitseks loodud institutsioone võib kasutada nende õõnestamiseks. Sõnavabadus on kirjutatud ÜRO inimõigusdeklaratsiooni, ja ometi on just ÜRO-d kasutatud sõnavabaduse piirangute üle riigipiiride levitamiseks. Mõni aeg tagasi võeti maailmaorganisatsiooni inimõiguskomisjonis islami riikide algatusel ja muu hulgas Venemaa, Kuuba ja Hiina toetusel vastu resolutsioon, mille eesmärk on „religiooni halvustamise” keelamine. Doktriinidest rääkides on halvustamise ja arvustamise vaheline piir vette tõmmatud, ka N Liit pidas sotsialismi kriitikat solvavaks. Mis tahes õpetuse kritiseerimise keelamine, olgu tegemist usu või ideoloogiaga, on vastuolus avatud ühiskonna põhimõtetega. Meie idanaaber avaldab sõnavabadusele survet, katsudes kriminaliseerida „valetõlgendusi” Teise maailmasõja tagajärgedest, sealhulgas Balti riikide okupatsioonist kõnelemist. Ka sellele keelule taotletakse ÜRO tuge. Tähendab, avatud ühiskonna põhiväärtuste vastu võib tegutseda mitte ainult avatud ühiskonda kaitsma loodud institutsioonide varjus, vaid ka selle enda väärtustele – sallivusele, rassismivastasusele ja koguni inimõigustele – viidates.

Lääneriigid on suhtunud tõrjuvalt katsetesse seadustada riigiüleseid sõnavabaduse piiranguid, kuid samal ajal levib läänes enesetsensuur, mida põhjendatakse küll solvamise vältimisega, küll mõistlike pragmaatiliste kaalutlustega. Pärast Rushdie juhtumit on juurdunud enesekontroll „kultuurilistest teistest” rääkides – fatwa’t ei vajata enam, see on juba sisestatud. Uusi „Saatanlikke värsse” ei julge keegi kirjutada ega avaldada. Muutus loovust piirava ettevaatlikkuse suunas, olgu austusest või hirmust vägivalla ees, on toimunud samal ajal, kui idapoolne Euroopa on taasloonud vaba avaliku sfääri. Sellest, mis on meiega viimase poolesaja aasta jooksul juhtunud, oleme alles hakanud sosistamata rääkima, ja seda enam oleks kahju, kui ida poolt tulev majanduslik ja psühholoogiline surve seda mitte teha ja oma sõnavabaduse eest mitte seista looks ka siin – mõeldes Euroopa idaserva Soomest Balkanini – oma uue enesetsensuuri traditsiooni.

Ida ja lääs, meie ja nemad

Räägime Euroopas veel idast ja läänest, ja piirid „meie” ja „nende” vahel kipuvad kriisiolukorras kasvama, ehkki neist võiks juba tasapisi loobuda. Need piirid on nii majanduslikud – lääs kaitseb end teatud asjades vaesema ida eest – kui ka vaimsed: kipume ikka ja jälle jääma õpilase rolli. Praegu ollakse mures demokraatia pärast vabas idaosas. Kahtlemata on uuematel demokraatiatel vanematelt palju õppida, kuid me ei peaks jääma positsiooni, kus lääs jääbki õpetajaks ja ida õpilaseks. Mõnes asjas võime loota ka oma kogemusele, mis on avanud meile teatud tõdesid avatud ja suletud ühiskondadest. Autoritaarse kapitalismi tungimine meie majandusellu ja kodanikuühiskonda puudutab meid kõiki, kuid kaua rahus elanud lääneriikides võib olla rohkem naiivsust selle heade kavatsuste suhtes või kiusatust sõlmida oma kitsalt määratletud huvide nimel eraldi kokkuleppeid, mis ei teeni kogu Euroopa või väiksemate demokraatiate huve.

Uusi piire kerkib esile mitte ainult riikide vahel, vaid ka nende sees, kus ideoloogiline arusaam mitmekultuurilisusest loob avanevasse maailma uusi jaotusi. Euroopa rahvusriikide geneetiliselt rahvuskeskne arusaam sellest, kes on omad ja kes võõrad, ühendatuna avatud piiride ja rahvaste liikumisega on loonud Euroopasse kultuuriliselt kodutuks jäänud rühmi, kelle raskused sulanduda oma uue kodumaa kodanikkonda väljenduvad kas vaikse eraldumise või vägivaldse vastandumise näol. Kõlab ehk vastuoluliselt väita, et kultuuripaljusus on Euroopas üks avatud ühiskonda seestpoolt sulgevaid tegureid, kuid ametlik mitmekultuurilisuse poliitika on rõhutanud rahvuslikke, kultuurilisi ja usulisi erinevusi viisil, mis kohtleb inimesi kui vastavate rühmade esindajaid, mitte kui vabu ja võrdseid kodanikke. Nobeli laureaat Amartya Sen nimetab mitmekuluurilisust „pluraalseks ühekultuurilisuseks” – poliitikaks, mida ohjab müüt, et ühiskond koosneb kompaktsetest eraldiseisvatest kultuuridest. Püüd säilitada oletatavalt terviklikke kultuurilisi rühmi teeb müüdist tegelikkuse, muutes kodanikud eraldi seisvateks kogukondadeks.

Rahvuslik-usulistesse getodesse kapseldumine

Lääne-Euroopa kogemus õpetab, et avatud ühiskonda ei edenda see, kui inimesed kapselduvad rahvuslik-usulistesse getodesse. Eestis pole usukonflikte karta, siin määratleb rahvusrühmi keel ja osalt ka suhtumine demokraatiasse, ehkki see ei jagune üksüheselt rahvuse järgi. Ometi on meil põhjust õppida pigem eelkäijate vigadest kui nende heatahtlikest nõuannetest, mis soovitavad kohelda rahvusi omaette rühmadena, kel on vaja eraldi riigikeelt ja poliitilist esindust. Eraldumisele suunatud poliitika, mis teeb rahvusest ja kultuurist poliitilise erihuvi, toodab uusvana hõimuühiskonda, kus meid määravad muutmatud sünnipärased omadused, mitte üksikisiku vabad valikud.

Rahvusele apelleerib ka avatud ühiskonna vana tuttav vaenlane populism. Populism vajab konflikte, sest vaenlasele viidates on lihtsam „omadelt” tingimusteta tuge saada, selgitamata, mida tal neile õieti pakkuda on. Majanduskriis loob populismile soodsa pinna, selle põhjustatud pettumusi on kerge ära kasutada lihtsate süüdlaste otsimiseks ja totaalse muutuse lubamiseks, muutuse sisul on vähem tähtsust. 1930-ndate majanduskriisil oli oma mõju sellele, et totalitaristlikud liikumised suutsid pöörata enda kasuks rahva tollase pettumuse oma ühiskonnas. Euroopa praegune olukord ei ole otseselt analoogiline: äärmusliikumisi on, kuid need jäävad poliitikas suhteliselt marginaalseks. Siiski meenutab ajalookogemus, mida totaalsete alternatiivide pakkumine paratamatult ebatäiuslikule demokraatiale tegelikult tähendab. Avatud ühiskond vajab oma liikmete toetust, seda pole võimalik vägisi luua ega hoida. Mida enam näeme sulgumist ja korruptsiooni, seda vähem toetust on võõranduvatelt kodanikelt loota. Selle asemel näeme viha ja apaatiat.

Jõuetu apaatia

Apaatiat lisab jõuetustunne, kogemus suutmatusest midagi mõjutada. Massiliseks muutudes on usk, et miski niikuinii ei muutu või et asjad otsustatakse kusagil meie peade kohal, ohtlik, sest küünilisus ja hoolimatus demokraatliku riigi vastu hoiab inimesed valimiskastidest eemal ja pakub mänguruumi neile, kellele kõlbab võim ka demokraatiata.

Avatud ühiskonda kahjustab igasugune sulgumine. Kõiki sulgumisi me ei märka, mõned võtame järk-järgult omaks tajumata isegi, et me seda teeme. Majanduskriis soodustab endassetõmbumist, uppujail tekib soov päästa esmalt iseend. Lühiajalise kasu lootuses klammerduvad riigid protektsionismi külge, ehkki kaugemale mõeldes on avatus kõigile kasulikum. Samuti madaldab surutise surve kahtlasevõitu kompromisside künnist. Poliitiline võim, välissuhted ja ärihuvid põimuvad nii, et autoritaarsete välisriikide sekkumine vabade ühiskondade siseasjadesse muutub pealtnäha majandusküsimuseks. Kui aga poliitikutelt oodatakse isiklikult või rahvamajanduslikult tulusate tehingute hinnaks „õigeid otsuseid”, on tegu sisuliselt korruptsiooniga, millele võidakse heaolu lootuses vaadata läbi sõrmede. Samasugune ilming on sõnavabaduse piirangute taustal: raamatupõletajate ähvardusi toetavad autoritaarse võimu viisakamalt esitatud nõudmised, millele tullakse vastu mitte hirmust vägivalla ees, vaid sõbraliku partnerluse nimel. Mõlemal juhul müüme tegelikult oma vabadust ja põhimõtteid.

Üks raskeid aegu valitsev emotsioon on hirm. Hirm on ehk praegu avatud ühiskonna suurim vaenlane, sest see paneb vihkama, otsima lihtsaid lahendusi, püstitama müüre ja kummardama tugevama ees. Andes vabaduse ja demokraatia põhialustest järele lootuses, et suuremad ja tugevamad puistavad meile leivapurukesi või lihtsalt säästavad meid oma pahameelepuhangutest, teeme ennast ainult nõrgemaks. Tegelikult pole avatud ühiskonnad koos ei väikesed ega nõrgad. Meie parim kaitse on omavaheline solidaarsus ja julgus kaitsta oma põhiväärtusi ka siis, kui see on küünilisemate pragmaatikute arvates ebamõistlik või ebatulus. Õnneks on Eestil praegu liidreid, kellel seda julgust jätkub.

Iivi Anna Masso

• Iivi Anna Masso on Eesti-Soome politoloog ja ajakirjanik, kes on kaitsnud riigiteaduste doktori kraadi Helsingi ülikoolis ning tegutsenud täiendusõppijana ja külalisteadlasena ka Budapestis ja New Yorgis.

• Kuni 2008 töötas teadurina ja lektorina Helsingi ülikoolis, kus ta uuris tänapäeva poliitikateooriaid ja õpetas poliitilist filosoofiat, demokraatiateooriaid ja inimõigusi. Praegu vabakutseline poliitika-analüütik ja ajakirjanik.