Salakavalalt peibutav Pobeda, kurjuse tööriist

Seni peamiselt filmitegijana tuntud Ilmar Taska tõestab end tundliku ja täpse sulega kirjanikuna.

Ilmar Taska esikteos, 2011. aastal ilmunud jutustustekogu „Parem kui elu” käsitles värvikalt autori tegevust filmimaailmas. Nüüd vaatleb Taska üht Eesti ajaloo keerulisemat perioodi, 1940. aastate teist poolt. Romaan „Pobeda 1946” annab tasakaalustatud panoraamse pildi sõjajärgsetest oludest, tollastest rasketest valikutest ja muserdatud inimsaatustest.

Üks loo peategelasi on Estonia teatri primadonna Johanna, kellel tekkis juba enne sõda armusuhe BBC diktori Alaniga. Johanna kannab ka sõjajärgses viletsuses edasi uhket eestiaegset vaimu, tema kodu Kadriorus on kui oaas keset sovetlikku vulgaarsust. Seal mängitakse bridži, tuuakse välja vanad naftaliinihõngulised kleidid...

Pärast sõjaaegset pikka lahusolekut tekib Alanil pöörane soov oma kallimaga kohtuda. Hea kolleegi abiga õnnestubki tal saada Nõukogude Liidu viisa. Alani ja Johanna kirjavahetus on täis peeni vihjeid ooperiklassikale: „Madama Butterflyst” pärit Pinkertoni ja Cho Cho Sani armulugu on mõlemale piisavalt selge salakeel, mida julgeolekutöötaja üritab edutult dešifreerida.

Osavalt suudab Alan Moskva konsulaadist välja meelitada abiellumisloa ja Johannal õnnestub Inglismaale pääseda. Johanna õde, sukavabriku modelleerija, kelle vabadusvõitlejast abikaasa on äsja arreteeritud, väljendab vastupanuvaimu par excellence. Ta jääb lõpuni kindlaks ega anna järele sarmika julgeolekutöötaja koostööettepanekutele. „Sest oma hinge ja südametunnistust ei oleks suutnud ta müüa. Mitte millegi nimel. Vabadusvõitleja poeg ei vajanud äraandjast ema” (lk 111).

NKVD töötajal puudub tegelasnimi, see alavääristav anonüümsus mõjub sümboolselt.

Keeruline on ka tema kuueaastase poja saatus: eelmainitud NKVD-lane pressib temalt välja infot vanemate kohta, saadab ta lastekodusse, isegi kolooniasse, et manipuleerida poisi emaga, kellega tal on olnud põgus armusuhe. Naises on huvitavas vormis põimunud vastupanu, trots ja ühtlasi pärast vabadusvõitlejast abikaasa arreteerimist tekkinud lähedusevajadus, mis ei küsi mundri värvist. Märgilise tähendusega on, et NKVD töötajal puudub tegelasnimi, see alavääristav anonüümsus mõjub sümboolselt. Ning poisi ema on lihtsalt naine – nimeta väärikas kangelanna, kes seisis traagilise lõpuni vastu kõikidele värbamiskatsetele.

Teose kandev lüli on aga Pobeda: selle lõhnavate nahkistmetega autoga peibutab NKVD-lane poissi, kutsudes teda sõitu nautima. Saatuse irooniana jääb ta lõpuks sellest autost ilma, satub ülemuste ebasoosingusse ja kaotab töö Pagari tänava majas.

Hoidub üle pingutamast

Romaan käsitleb paljusid ajastule tunnuslikke teemasid: repressioonid, hirm, kotipoisid, julgeoleku värbamiskatsed, teistest liiduvabariikidest võõrtööliste toomine ja neile elamispinna andmiseks suuremate korterite „tükeldamine”, ametnikele meelehea andmine, kirjavahetuse jälgimine ja palju muudki.

Teose stiil on ladus ja mõnuga loetav. Leidub originaalseid ja meeldejäävaid kujundeid: „Näod vilksatasid goyaliku groteskse galeriina Johanna silmade eest läbi” (lk 149).

Eesti kirjandus on saanud ühe õnnestunud ajalooromaani võrra rikkamaks.

Autor hoidub üle dramatiseerimisest, rasket aega on kujutatud lugejat emotsionaalselt säästvalt, kuid siiski veenvalt ja piisava psühholoogilise sügavusega.

See on rahulik tagasivaade vastuoluderikkale ajale, romaanis puudub ene-mihkelsonlik ängistav ja painav mõju. Iga peatükk on väljapeetud ja hästi läbi komponeeritud.

Ajastu hõngu aitab luua toonane kõnepruuk ja sõnavara. „Peaks ta meie süsteemi kooli õppima saatma, temast võiks tulla hea kaader” (lk 67). Teose kujundus on ajastutruu (kirjatüübid, sümbolid).

Eesti kirjandus on saanud ühe õnnestunud ajalooromaani võrra rikkamaks.

Raamat

Ilmar Taska

„Pobeda 1946”

Varrak