Salme Reek oleks täna saanud 90-aastaseks

 (1)

EIKE VäRK

Täna 90 aastat tagasi, sündis Pärnus eesti üks enim armastatud näitlejanna Salme Reek, kellest sai paljude põlvkondade lemmik.

Alates 1930. aastast, mil Draamastuudio teatrikooli lõpetanud noor Salme Reek Draamastuudio Teatrisse näitlejaks suunati, seostus temaga tervenisti 66 aastat Eesti teatri ajalugu. Tolle ajaperioodi jooksul, mille lõpetas tema nii uskumatuna näiv manala teele minek 9. juunil 1996. aastal, säilitas Salme Reek näitlejaustavuse vaid ühele teatrile, mis praegu kannab Eesti Draamateatri nime.

Nagu enamusel meist, jäi ka Salme Reegi esimene teatriskäik lapsepõlvemaile. Salme ise on seda meenutanud järgmiselt: "Olin siis kuueaastane. See oli jõuluetendus Pärnu "Endla" teatris. Ei mäleta, mis tükki mängiti. Mäletan vaid laval olnud suurt ümmargust lauda ja kuuske. Teist etendust nägin juba Tallinnas. See oli Draamateatri etendus. Laval oli mets. üllatav. See oli minu jaoks suur probleem: kuidas saab olla maja sees mets? Olin siis umbes üheksa- või kümneaastane. Minu vanemad elasid siis juba Tallinnas. Pärnu aastatest mäletan veel vaid suvekontserte rannakõlakojas."

Juba lapsena poiss

Salme Reegi vanemad olid teatri- ja muusikalembelised inimesed. Tema ise oli vabrikutööline, ent oli saanud looduselt kingiks musikaalsuse. Ta mängis klaverit ning kodus olevat harmooniumi. Koduperenaisest emal oli kena lauluhääl ja ta laulis kirikukooris esimest sopranit. Oma esimesed näitemängud mängis Salme Pärnu koolilaval, sobides juba siis oivaliselt väikeste laste rollidesse. Teatritegemine jätkus Salmel ka Tallinna Linna II Tütarlaste Gümnaasiumis. Lõpuklassi õpilasena võttis ta ühtlasi osa koolis korraldatud Gerd Neggo kehatehnika tundidest. Debüütrolliks kujunes Salmele aga Draamateatri laval Draamastuudio teatrikooli õpilasena mängitud kuueaastane poisike Ubbe Otto Ernsti muinasjutus "Ortrun ja Ilsebill" 1929. aastal. ühtaegu sai Ubbe avarolliks ka näitlejanna arvukas poisirollide galeriis.

Salme Reek on Draamastuudio teatrikooli IV lennu lõpetanu. Temaga koos õppisid Oskar Põlla, Lo Tui, Made Varango, Katrin Välbe ja veel mitmedki teised tunnustatud lavajõud. Oma õpetajat Hilda Gleserit mäletas Salme Reek kui väga huvitavat näitlejat, kes olles käinud Nõukogude Liidus, oli ühtlasi põhjalikult uurinud Stanislavski õpetust ja tutvunud vene teatriga. Koolist oli Salmele ka külge jäänud maneer, et ta mitte iialgi ei ütelnud ära ühestki osast. See ei tulnud tal mõttessegi. Iga osa oli Salme arvates võimalik enda jaoks vastuvõetavaks mõelda. "Kõige raskem on teha rolli, kui roll on verevaene ja ebahuvitav. Elus on palju asju, mis ei meeldi. Ja kuna see on mu leib, see on mu töö ja ma ei tee seda üksinda, vaid koos teistega, siis ei ole mul õigust viriseda. On juhuseid olnud, kus on väga huvitavad rollid tehtud rollidest, mida pole esialgu nagu olnudki," oli Salme kindel.

Salme Reegiga oli väga raske kõnelda temast endast, tema rollidest ja rollideks ettevalmistusest. Selliste teemade ülesvõtul juhtus tavaliselt nii, et kõigepealt huvitus Salme hoopis kaasvestleja elust, tema probleemidest ja mõistagi lastest. Samas oli temas nii palju soojust, mõistmist ja tahet teist inimest ära kuulata. Küllap seepärast kõik need, kes Salmega kokku puutusid, teda nii väga armastasidki.

Salme Reek kolleegidest

Iseendast rääkis Salme aga vähe, viies jutu pea alati märkamatult üle lavapartnereile või lavastajaile: "Ma meenutaksin Liina Reimani, kes oli väga andekas, aga ka kohutavalt töökas. Ma ütleksin niimoodi, et ta oli kaks korda töökam, kui ta oli andekas. Iga näitleja teeb tööd omamoodi: mõni teeb võib-olla seda laua taga, mõni tänaval. Mõni läheb jällegi metsa. Mõni magab päeval ja teeb öösel rolli. Ma usun, et niipalju kui on inimesi, niipalju on ka erinevaid tööviise. Toomas Lõhmuste, Jüri Krjukov, Urmas Kibuspuu, Rein ja Tõnu Oja - kõik nad on väga töökad noored näitlejad. Tublid on Maria Klenskaja, Elle Kull. Väga sharmantne näitleja, väga andekas näitleja ja suurepärane inimene on minu jaoks Aarne üksküla. Kõik näitlejad on erinevad. Ja sageli ei saa öelda, et mulle meeldib üks rohkem või teine vähem. Ma olen mänginud kolme Peer Gyntiga: Ants Eskola, Rein Areni ja Juhan Viidinguga. Kõik nad olid niivõrd erinevad, mulle kui partnerile huvitavad. üks oli improviseerivam, üllatas lihtsalt sind laval rohkem kui teine. Sa pidid siis olema löögivalmis.

Loe veel

Mul oli õnn sattuda teatrisse just niisugusel ajajärgul, mil vajati näitlejaid lastetükkidesse. Tavaliselt mehed ei mängi poiste osi, sest hääl ei sobi. Poistekoorides on ju kõrged sporanid ja raadios näiteks ei tee vahet teatud eas poiste ja tüdrukute häälte vahel. Küsimus ei ole hääle madaluses, aga küsimus on hoopis suhtlemises, arusaamades ja mõtlemises. Ma arvan, et poistel on teine suhe maailma, neil on teine alus ja seda kohe algusest peale. Seda tuleb naisnäitlejal õppida, ta peab seda teadma, muidu ei saa mängida. Ega see, et seisad jalad harkis ja paned käeb püksitasku, ei tee sind veel poisiks."

Side üle põlvkondade

üks õnnelikumaid aegu Salme näitlejaelus oli siis, kui Ago-Endrik Kerge lavastas Podskalsky "Noore daami külaskäiku" koos Elle Kulli, Anne Paluveri, Jüri Krjukovi, Urmas Kibuspuu ja Salme Reegiga. See oli Salme Reegi seitsmekümnenda juubeli aastal, nüüdsest 20 aastat tagasi. Salme on sellest tööst kõnelenud järgmist: "Mina olin siis ainuke vana näitleja. Ma ju neid noori inimesi absoluutselt ei tundnud inimestena ega näitlejatena. Mina hakkasin nagu esimest korda elus teatrit tegema. Mul oli siis täpselt sama hirm ja ärevus südames, kui siis, kui ma hakkasin päris esimest korda teatris vanemate näitlejatega koos mängima. Tekkis küsimus: kuidas me üksteist mõistma hakkame? Aga me mõistsime üksteist väga hästi."

Selles lavastuses sündis Salme Reegi tõeliselt noor Daam. Salme Reegi nooruse saladus peitus tema töös ja alatises liikumises, mis sai alguse lapsepõlvest, võimlemistrennist gümnaasiumipäevilt ja Gerd Neggo tantsustuudiost. Kui tollal alles teatrikoolis õppinud Salme Reek oleks end vastavalt ühe arsti soovitusele hoidnud, kuna "preilil olevat väga pisike süda", vaevalt siis tema elu- ja lavatee nii pikk oleks olnud.

Terve meie elamine on muutuv. Meie ise muutume. Ka need, kes me oleme vanemast põlvkonnast: meie oleme ju ajaga koos kõik muutunud. Seetõttu ei saa ka teater jääda samasuguseks. Aga et ta tuleb huvitav - selles ma ei kahtle. Seepärast, et noored toovad omalt poolt midagi uut, midagi värsket kaasa."

Voorand - Paneme aja seisma kuni 22.11
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare