Salumaa annab aimu, mis ikkagi on teoloogia


Kuigi Salumaa teos pole mõeldudki suurele lugejaskonnale, tasub rosinaid otsida siitki.

 Eesti 20. sajandi teise poole mõjukaima ja viljakaima teoloogi Elmar Salumaa (1908– 1996) sajas sünniaasta tõi lisaks kolmele mälestuskonverentsile ka mitu publikatsiooni. EELK usuteaduse instituudi toimetistes ilmusid konverentsiettekanded „Sajand Elmar Salumaaga” ja üks ta peateos „Süs­temaatilise teoloogia käsiraamat: dogmaatika märksõnades”. Kirjastus Ilmamaa aga andis „Eesti mõtteloo” sarja 84. raamatus „Evangeelium ja eetos” välja soliidse valiku ­lü­he­matest kirjutistest.

Artiklikogumiku ülesehitus ei ole kronoloogiline, vaid püüab teha nähtavaks Salumaa mõtlemise iseloomulikke raskuspunkte ja nende seoseid. Koostaja ja toimetaja Thomas-Andreas Põ­der teatab saatesõnas, et toetudes täielikule artiklite bibliograafiale, on tehtud hoolikalt kaalutletud ja esinduslik valik. Ühtlasi sisaldab see raamat ilmekaid ja huvitavaid ajastuloolisi kajastusi kiriku seisundist Eesti ühiskonnas ja seega ka ühiskondliku olukorra avaramat analüüsi.

Eeskujuks Karl Barth

Mitte lihtsalt kirik, vaid „kirik ühiskonnas” – ja mitte kujutletav, vaid alati ajalooliselt konkreetne kirik ja ühiskond – on teoloogia viljelemise kontekst. Tekstides saab nähtavaks, kuidas teoloogia sisaldab Salumaa jaoks ajastudiagnostika ja -hermeneutika ülesannet, aga ka seda, kuidas teoloogiline mõtlemine on sisemiselt seotud eetilise küsimuseasetusega nii indiviidi kui ka kogu ühiskonna ja kultuuri jaoks.

Salumaa rõhutab oma suure eeskuju Karl Barthi vaimus: „Teoloogia kui teadus on üks kiriku funktsioone – ei taha ta seda tunnustada või hülgab ta selle sideme kartusest, nagu võiks see häirivalt mõjustada teoloogilist uurimisvabadust – nagu see ilmnes liberaalses teoloogias –, siis minetab säärane teoloogia oma olemisõiguse ja mandub mingiks üldiseks „religiooniteaduseks”” (lk 233).

Ent teiselt poolt – kirik ei saa olla teisiti kui ühiskonnale avatud. Ta ei saa teisiti, sest tema peamine ülesanne on evangeeliumi kuulutamine. Kirik peab olema radikaalselt avatud igale inimesele, ühiskonnale ja kõigele selles toimuvale.

On paratamatu, et selline teos käib enamikule potentsiaalsetest lugejatest üle jõu. Altarisakramendi luterliku käsitluse küsimused, ristimisprobleem teoorias ja praktikas, kristliku osaduse kaks dimensiooni – siin ei ole mingid popu­laarteaduslikud käsitlused, vaid eri­alased ana­lüü­sid ja kohati päris äge poleemika teiste teoloogidega.

Raamatu kaks rosinat

Ent eks kogu „Mõtteloo” sari ole oma olemuselt juba selline, et igaühe hammas sellele peale ei hakka. Ikkagi oma ala tipud. Võib olla uhke, et selliseid mehi on meie seas elanud. Ja nagu koostaja nukralt nendib, ei ole Salumaale „päris selget mantlipärijat välja kujunenud”.

Minu jaoks on kogumiku rosinad kaks lugu. Üks on 1938. aastal Akadeemias avaldatud „Usuteadusliku stuudiumi üles­andest” (lk 291–302). Soovitan seda kõigile, kes tahavad saada aimu, mis asi see teoloogia või usuteadus ikkagi on.

Teine on „Demütologiseeritud metanoia” (lk 450–457) Uku Masingu 75. sünnipäeva käsikirjalisest pühendusteosest (1984) ning puudutab piiblis tihedalt evangeeliumiga seotud meeleparanduse mõistet. See tekst on tore kristluse kokku­võ­te.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare