Alates 1989. aasta 23. jaanuarist, päevast, mil katalaani päritolu Salvador Dali (1904–1989) suri, otsi­vad biograafid ja kunstniku austajad vastuseid õhku jäänud hämaratele küsimustele, mis saatsid maailmakuulsat sürrealisti tema elus. Dali surmateade kohalikus päevalehes koosnes vaid järgmisest reast: “Suri geenius, kes andis elu Salvador Dalile.“

Dalid, keda tihtilugu avalikult hulluks tembeldati, ei vaevanud tema kohta räägitud kuulujutud, kunstikriitikute hõigatud teravused ega ka kommunistiks või Hitleri imetlejaks sõimamine. Ometi oli tema elus sündmusi, inimesi ja suhteid, millest Dali ei kirjutanud ega rääkinud kunagi .

Hirmust sürrealismini

Üks finess, mille üle ikkagi veel spekuleeritakse, on Dali seksuaalne orientatsioon. Dali enda sõnade kohaselt oli tema elus vaid üks inimene, kellega tal oli suguline vahekord – abikaasa Gala – juudi päritolu venelanna. Tõrjudes eemale kahtlejaid, kinnitas kunstnik korduvalt, et ta ei ole homoseksuaal, ometigi samas veenmata neid oma heteroseksuaalsuses. Veelgi enam, Dali kuulutas, et enne Galaga kohtumist pidas ta end sootuks aseksuaalseks.

Kirjavahetuses ühe usaldusväärse sõbraga kirjeldas Salvador Dali oma suhet kirjanik Federico Garcia Lorcaga (1898–1936) järgmiselt: “Ta oli homoseksuaal, ja seda teadis kogu maailm, ning ta oli minusse hullunult armunud. Kahel korral püüdis ta mind keppida. Ma vihastasin, sest ma ei olnud homo ja mul puudus piisav huvi, pealegi oli see valus. Sinna see jäi. Oma sisemuses ma tunnistasin, et ta oli suur poeet.“

Kuulnud Lorca tapmisest, olla Dali hõiganud vaid “Olé!“ – justkui loomulik visioon kaosest, ühest verisest ja dramaatilisest lõpust.

Hispaania kirjaniku ja biograafi Ernesto Milani arvates oli Dalil paaniline hirm igasuguse seksuaalse kontakti ees – olgu see siis naise või mehega – ja hiljem mõjusid isegi inimeste puudutused talle traumeerivalt.

Oma seksuaalsuhtest Galaga on Dali maininud kahte versiooni. Esimese järgi oli tal suguline suhe vaid oma abikaasaga, aga samuti on mõlemad öelnud, et neil ei olnud kunagi seksuaalset läbikäimist. Ühes intervjuus prantsuse ajalehele kinnitab Dali, et ka pärast 20 aastat kestnud abielu on ta endiselt süütu. Nende abielu kestis ühtekokku ligi 60 aastat – päevani, mil kümme aastat vanem Gala suri.

Sürrealisti ja tema kaasat ühendas sügav huvi mütoloogia, esoteerika ja okultismi vastu. Iga uut päeva alustas Gala tarokaartidega ennustades. Hirmust võltsisid Dali ja Gala oma sünniaegu, lootuses, et nõnda õnnestub ehk mõni uudishimulik horoskoobikoostaja valele teele juhtida.

Hirm igasuguse seksuaalse läbikäimise ja füüsilise kontakti ees naistega süvenes aastatega veelgi. Hirmu põhjus arvatakse peituvat kunstniku lapsepõlves. Dali isa, kes pidas Figuerases notari ametit, oli loomult vägivaldne, türanlik ja karistas oma lapsi vahendeid valimata. Nende harimiseks seksuaalhügieeni vallas pani isa söögilauale raamatu veneroloogilistest haigustest, mida illustreerisid pildid moondunud genitaalidest, sundides lapsi kõike seda hoolikalt uurima. Igasugustest mikroobidest kujunes Dalil foobia ja hirm suguhaiguste ees pärssis tema suguelu, mis piirdus vaid onaneerimisega, arvab Dali elulugu uurinud Lorenzo Torres.

Oma autobiograafilises teoses “Tunnistamatud ülestunnistused“ kirjutab Dali oma räpasest seosest seksiga, mil ta oli 15- või 16-aastane: “Pikka aega uskusin, et olen impotentne. Ma riietusin lahti ja võrdlesin oma suguorganit samaealiste poiste peenistega, mida olin näinud. Minu oma oli väike, kurb ja pehme.“

Muusadest kemmerguni

Del Arco ajakirjanikule rääkis Salvador Dali, et tema elu sürrealistlikum nägemus, mis ei olnud unenägu ega hallutsinatsioon, pärineb varajases lapsepõlves nähtust, kui hällist last tõstnud naine kummardus ja nähtavale ilmus suur, must ja karvadega kaetud “laik“, mis kohe ka kadus.

1960. aastate keskel külastas Dali ühe oma ühe sõbraga Barcelonas bordelli. Kunstnikul tekkinud soov prostituute lihtsalt vaadata. Kui üks kleidisaba kergitanud naine oli talle lähemale tulnud, hakanud Dali hüsteeriliselt karjuma: laik, laik, laik...

Salvador Dali sünni- ja elukoht, Alt Empordà maakond Kataloonias, on läbi sajandite tuntud kui maagia ja nõiduse kants. Dalide perekonnale kuulus ka väike majake Cadaquesis, eemal tsivilisatsioonist, kus lapseeas Dali sõbrunes kalur Lidia Nogués Costaga, keda laiemalt tunti Cadaquesi nõiana.

Poisike tundis suurt huvi Cadaquesi nõia igapäevaste tegemiste, mõttemaailma ja seletuste vastu. Eriti nautis Dali nõia selgitusi unenägude ja loodusnähtuste kohta. Dalistide arvates sai kunstnik Lidiast inspiratsiooni, mis oli aluseks temale omase paranoilis-kriitilise nägemuse edasiandmiseks oma sürrealistlikus loomingus, kus loodus saab ebatraditsioonilisi vorme ja kooslusi.

Lidia laenas noorele Dalile raha, et see saaks minna Pariisi maalikunsti õppima ning kõige lõpuks müüs oma neljaruutmeetrise kalurihüti Vahemere kaldal Port Ligatis samuti Dalile. Kalurihütist sai kunstniku kodu, kus ta veetis loomerohked kevaded, suved ja varasügised.

Nõia hullusest oli lummatud samuti Federico Garcia Lorca, kes igal võimalusel uuris Dali käest Lidia käekäigu kohta. Lorca kirjutas: “Don Quijote hullus on üks kuiv hullus, abstraktne ja pilditu. Lidia hullus on niiske, pehme, täis kajakaid ja krabisid – voolitav hullus.”

Dali on kirjutanud, et tema “jumallikud vanemad” olid Lidia, Lorca ja Gala.

Kunstniku suurim muusa, tema naine Gala, ei olnud ainukene eevatütar, kes kunstnikule alasti poseeris. Aastal 1959 kohtas Salvador Dali Pariisi kabarees Carusel noorukit nimega Alain Tapp, kes esitas drag queen’i artistinimega Peki D’Oslo. Salvador Dalist tema eluajal raamatu kirjutanud Luis Romero on öelnud, et Dali oli see mees, kes maksis noormehe soovahetuse operatsioonid, aidates nõnda kaasa Amanda Leari sünnile.

Adolf Hitler aga ilmutas end Dali unenägudes tihtilugu naisena, mida ka Dali korduvalt lõuendile jäädvustas, kuid hiljem need tööd hävitas.

Salvador Dali kasutas oma teoste signeerimiseks 678 eri stiilis autogrammi, kuid veelgi enam on seletamatuid detaile selle kunstniku, kes leidis, et freudism oli tema “hulluste ema,” eluloos.

Sürrealistlik, nagu kunstniku looming, on ka Dali vaimu WC-potist välja meelitamine, millega meistri austajad tolle majamuuseumis morbiidse pühendumusega endiselt tegelevad.