Kui Salvador Sobrali käest pressikonverentsil uuriti, kas tema võit tähendab seda, et Eurovision muutub, oli tema vastus küll ümmargune, kuid siiski näib, et Portugali võit oli muusika võit. Peale suurepärase laulu, mis pressiruumis finaali ajal ka ajakirjanikke pisarateni liigutas, ning laulja suurepärase interpretatsiooni ja hääle oli venna ja õe tiimis tegemist ka meeldivate ja meeldejäävate inimestega, kelle trump oli nende sümpaatne olek. Ei tahaks ennast korrata, kuid siiski: sisu ja vahetus loeb rohkem kui fassaad. Salvador Sobrali väikesed naljad pressi küsimustele vastates, teatav tagasihoidlikkus („Täna on võit suur asi, aga homme ei mäleta mind enam keegi”) ja põgenikke puudutava sõnumiga džempri kandmise kaudu inimliku sõnumi levitamine mängis tema kasuks ning pani inimesed talle üha rohkem kaasa elama. Näib, nagu oleks Portugali võidust saanud lausa elu ja surma küsimus, ja eks siin on ka tõetera sees. Fakt, et Salvador Sobral kogu selle euromöllu üldse läbi tegi, on omamoodi imeline. Kuulduste kohaselt vajab 27-aastane noormees uut südant. Portugali võit oli nii ära teenitud (riik on võitu oodanud 50 aastat), et sellest ei olegi mõtet rohkem kirjutada, aga Eestile võiks see näidata, et oma eurolauludega võib rohkem riskida ja saata võistlema ka laule, mis ei sobitu eurolaulu mudelisse, vaid on lihtsalt hea ja kvaliteetne muusika.

Kui mul millestki kahju on, siis sellest, et Itaalia paremat kohta ei saanud. Teisele kohale potsatanud Bulgaaria laulu asemel oleks see koht pidanud minema Francesco Gabbani laulule „Occidentali’s Karma”, sest tegemist oli vaieldamatult kõige nutikamate sõnadega lauluga. Miks Eesti žürii Bulgaariale 12 punkti andis, jäi mulle arusaamatuks – nagu ka kogu selle iganenud emostiiliga poisi edu.

Itaalia mõnusalt irooniline ja ühiskonnakriitiline laul, mis peegeldas lääne inimese pealiskaudsust ning miksis sõnades nutikalt kokku Shakespeare’i ja Marxi, zooloogiat ja muidugi ida filosoofiat, jäi finaalis kahjuks pisut varju. Isegi kui laulusõnades esile toodud põhiküsimused – selfie-maania, pseudointellektuaalid, teeseldud sisukus, „Kas omada või olla?” – ei ole tuttuued, on siiski tegemist hästi kirjutatud ja esitatud lauluga, mis erineb tavapärasest euromullist, kus lauldakse tavaliselt rahust, armastusest ja muust säärasest.

Itaalia laulul on peale sisukuse ka lihtne, kaasahaarav ja meeldejääv meloodia ja lavasõu. Laul kritiseerib ka lääne inimese nn vaimseid eneseotsinguid ja populaarseks muutunud joogapraktikat – suurel osal sellest ei ole mingit sisulist väärtust, vaid seda tehakse, sest see on in ehk kuvandi pärast. See on umbes sama kui sõita ökopoe ette maasturiga. Fabio Ilacqua, kes loo kirjutas, rääkis, et see kõneleb sellest, kuidas lääne inimene otsib lohutust või varjupaika ida usunditest ja rituaalidest, aga teeb seda justkui turistina. Püütakse küll stressi vähendada, aga kuna lääne inimene ei ole selliseks elustiiliks sündinud, siis ta vastupidi oma soovile hoopis trivialiseerib ja kaubastab ida filosoofia ja tavade tähendusrikkust ja sügavust. Ka tantsiv ahv, mis Itaalia laulus kõigile nii väga meeldis, ei olnud laval lihtsalt nalja pärast, vaid selleks, et piltlikult esile tuua inimese võltsarusaam, justkui me oleksime ahvist paremad. Paned küll Chaneli parfüümi peale, aga tegelikult oled ikka pärdik.

Kolmas hea laul, mis tõesti ka võistluse jooksul järjest paremaks muutus, tuli Belgialt. Kuigi Blanche jäi laval veidi tuimaks, oli tegemist mõnusa tunnetusega tehtud kvaliteetmuusikaga, mis osutus ka rahva seas väga populaarseks. Seega võib öelda, et siiski pääses finaali ka mõni hea laul ning teist aastat järjest näitas Eurovisioni publik, et sisu siiski loeb.

Supersaari-saatest Eurovisonile

Vanast Portugali aadliperekonnast pärinev Salvador Vilar Braamcamp Sobral (sündinud 28. detsembril 1989) jõuab esimest korda avalikkuse ette aastal 2009, kui osaleb kohalikus „Kes tahab saada superstaariks?“ - saates. Sobral tuleb saates seitsmendale kohale. Soov muusikuks saada on aga piisavalt suur, et katkestada psühholoogia-õpingud sünnilinnas Lissabonis ja minna ennast täiendama Ameerika Ühendriikidesse. Tagasi Euroopas, asub Sobral jazzi õppima Barcelonas. Tema esimesed muusikaprojektid on tugevasti mõjutatud Chet Bakerist, brasiilia bossa novast ja teistest ladina-ameerika kõladest. 2016. aastal ilmub tal debüütalbum „Excuse Me“. Produktsioonis lööb kaasa venetsueela helilooja Leonardo Aldrey, samuti Sobrali vanem õde jazz-muusik Luísa Sobral. Õde on ka Eurovisoni võidulaulu autoriks.

„Muusika on tunne, muusika on tulevärk,“ ütleb Sobral oma Eurovisioni võidukõnes. „Teeme midagi teistmoodi ja toome muusika tagasi.“ Et temast saab pärast võitu Portugali rahvuskangelane Sobral ei looda: „Ma arvasin, et Portugali rahvuskangelane on Cristiano Ronaldo,“ jääb noor muusik tagasihoidlikuks.