Sisask ise mängis juurde šamaanitrummi ja Austraalia aborigeenide puhkpilli didgeridoo’d, sahistas vihmapilli ning kõiksugu kõristitega. Koos esmaklassilise vokaaliga andis kõik see kokku unikaalseid kõlavärve ja huvitavaid rütmimustreid. Seegi teos on Sisaskil inspireeritud kosmosest. Seekord „vaatab” ta lausa Plejaadide [Sõnni tähtkujus asuv tähtede hajusparv] taha. Koostöös Merje Ottmaaga kirjutatud tekstis räägitakse elust umbes 400 valgusaasta kaugusel.