Šamanismikursus: kolme päevaga käidud keskmises, alumises ja ülemises ilmas
Õigupoolest pole šamaani tee algkursus mingi uus nähtus – Sarv korraldab sääraseid kursusi juba 12 aastat ja nüüdseks on nendelt läbi käinud paarsada inimest.
Mööda päikese- ja vihmasegust sügisest maanteed sõites ja esialgu veel võõra kaaskursuslasega maailma asju arutades torkab mitu korda pähe mõte: kes on need inimesed, kes on hakanud šamanismi vastu huvi tundma? Autoaknasse ulatuv vikerkaar tõotab head ja Ida-Virumaa õhtusesse idülli kohale jõudnuna saab see küsimus ka vastuse.
Kõigepealt tuleb aga kotist kaasa toodud toidukraam välja otsida, sest vana talumaja palkseinte vahele laudpõrandale ringi kogunenud seltskonnale oli antud käsk võtta teistele pakkumiseks kaasa oma lemmiksööki.
Võtnud lambanahkadele istet, hakkabki peale tutvumisring. Siin on üks südikas Pärnumaa taluperenaine, kes on üles kasvatanud mitu last ja tuli nüüd ennast otsima. Tema kõrval istuvad neli teadlast-folkloristi, kelle igapäevatöö käib muuseumis rahvuspärandi ümber ja kes on otsustanud meelerändudest rääkivate regilaulude kirjapanekule ja Siberis šamaanide vaatlemisele vahelduseks ise meelerändu proovida. Seltskonnast ei puudu ka noorte koolitaja, IT-valdkonna tegelane, maastikuarhitekt, lasteaiakasvataja ja seikluspargiasjamees.
Nende kaasatoodud toidud räägivad igaühest loo. Kes on pärit Saaremaalt, on toonud kuivatatud lesta ja hobusevorsti, taluperenaiselt saab kostituseks omaküpsetatud leiba, kitseliha ja kuuseokkasiirupit, India-retkelt on üks folkloristidest toonud teed ja loomulikult on ringis ka mitu purgitäit moosi.
Toitu on külluses ja ringi lõpuks on kõht nii täis, et raske liikudagi, aga liikumiseks läheb, sest nüüd on aeg minna õue, et igast toidupalast kõrvale pandud killuke järvele viia. Kõigepealt aga käib õpetaja Mikk Sarv kätest hoidvate suletud silmadega ringiliste ümber ja kõristab nad vaimudele tuttavaks. Mis tunne oli? Vastuseid antakse igasuguseid. Mõni ütleb, nagu oleks keegi kutsumata isiklikku ruumi tunginud, teisele tundus jälle see sooja teretusena, millena ta tegelikult oligi mõeldud.
Majatagune Peipsi on aga pimedusse mattunud ja pea kohal paistab selline taevas, nagu seda linnas kunagi ei näe. Päevastest vihmapilvedest pole midagi järel, taevas on tähti paksult täis ja Mikk Saar räägib, kuidas pea kohal võlvuv kaheharuline Linnutee juhatab linde ja hingi rändama. Ohvriand järveveele libistatud, on aeg magama minna. Uinumise saateks ei saa seekord mitte kellatiksumine, vaid hoopis rodu folkloristide juhtimisel lauldud regilaule.
Keskmisesse ilma
Kaheksa paiku hommikul ootab tõusjaid Kristel Vilbaste kaetud laud ja suur potitäis putru, mille järel minnakse välja ja kursus hakkab päriselt peale. Päev tervitatud, tuleb minna rännule keskmisesse ilma, mis tähendab põhimõtteliselt seda, et tuleb väravast, kas või kahe käbi vahelt, läbi astuda, minna mõnda kohta, mis õige tundub, kohta tervitada, talle üks küsimus esitada ja proovida aru saada, mida ta vastab.
Oluline on tavapärane analüütiline mõistus nurka visata ja püüda minna tunde järgi. Keda kutsub puu otsast kukkuv kollane leht, keda päikesepaiste soojus, keda luikede häälitsused, konkreetne peab selle juures olema vaid küsimus, millega kohale minna, sest nagu ütleb ühe kursuslase hiljem leitud võrdlus, on see nagu Google – mida täpsemalt küsid, seda täpsem vastus tuleb.
Kusjuures selgub, et loodust saab ka ära osta. Maale sobivad näiteks paremini kullakarva mündid, veele hõbedased, kuigi tegelikult võib annetada mida iganes taskus leidub ja õige tundub.
Rännakul käidud, koguneb ring jälle toas lambanahkadele istuma ja igaüks räägib, mis ta nägi ja kuidas nähtust aru sai, oma tõlgendustele saab lisa ka teistelt, sest ring on üks ja aeg-ajalt võivad asjad nii-öelda iseenesest ühest peast teise ujuda.
Pärast jalutuskäiku keskmises ilmas on alumise ilma kord. Sisuliselt võibki meelerändu võtta kui teadvuse seisundi muutmist ja transiseisundis isikliku või kollektiivse alateadvusega ühenduse loomist. Neid teadvusi näebki šamanismiga tegeleja maailmadena, kus saab kohata oma väelooma ning otsida vaimselt õpetajalt nõuandeid ja tervendust.
Alumisse ilma minekuks mõtlevad kõik jälle ühe küsimuse välja ja heidavad kursuseruumi põrandale pikali. Siin tuleb mängu eelmisel õhtul antud ülesanne mõelda välja üks enda jaoks tähtis koht, mis oleks kuskil päriselt olemas või kunagi olemas olnud (filmi- ja unenäomaastikud ei sobi) ning kust kõik rännud alumisse ja ülemisse ilma peale hakkavad.
“Tihti on see koht, mis esimesena pähe tuleb, kõige õigem,” sõnab Mikk Sarv juhatuseks. “Hea oleks, kui selles kohas oleks mõni allikas, juurikas või kelder, mida mööda saaks allapoole minna.”
Mõnel inimesel olevatki raske alumisse ilma minna – tõmbab justkui vägisi ülemisse –, aga proovigu me ikka, soovitatakse. “Tänapäeva inimesel võib olla raske niimoodi ära rännata, teinekord aitab keldrisse minekust paremini see, kui ennast potist veega alla lasta,” on Sarve sõnad, millele järgneb toatäis naeru. Hiljem selgub siiski, et see tobedavõitu soovitus on täiesti tõsiselt võetav, sest üks kursuslane lõpuks nii tegi ja sellest oli ka abi.
Nii lamasidki kõik põrandal ja püüdsid ennast trummilöömise saatel argireaalsusest välja lülitada, muusse maailma sisse minna ja oma väelooma kohata. Šamaani töös on väeloom olulisel kohal, teda võib mõista osana inimese sisekosmosest, inimese loomse aspekti ja energiana, millel on mingi konkreetse looma omadused ja mis annab jõudu. Vilusis on trumm transiseisundi saavutamise vahend, eri kultuurides kasutatakse selleks ka muid muusikariistu, tantsu või psühhotroopseid aineid.
Niisiis tõusevad kõik pärast veerandtunnist trummimise saatel äraolekut jälle istuli ja taas on aeg jagada ringis kogemusi. “See, kui nähtu on hägune, ei tähenda, et ta nõrk pilt on,” lohutab Mikk Sarv tagasijõudnud algajaid ja jutuvoor algab.
Kogemused on erinevamast erinevamad, mõnel õnnestus näha vaid meekärjemustrilist tunnelit, mõnda tõmbas tõepoolest pigem üles- kui allapoole, mõni aga leidis oma väelooma üles ja sai temaga müradagi. Üksmeelselt järeldati lõpuks, et kõik, mis juhtub, on õige, argisel ratsionaalsusel põhinevad kõhklused ei vii kuhugi ja sisetunnet peab kuulama.
Järgmisele alailmarännakule tuli minna juba teise inimese murega. Nüüd tuli jätta kõik detailid meelde ja hiljem need paarilisele ümber jutustada, tõlgendamine jäi viimati nimetatu teha. Taas kord leidus vastuseid ja hämmeldust, seda nii pikselöökide kui ka pesunööril kuivava naiste aluspesu tõttu. Siiski leidis nii mõnigi siit vihje, mida silmas pidada.
Pärastlõunal tuli minna taas loodusesse, seekord oma väelaulu järele. Nii uitaski kogu seltskond ümisedes ja joigudes mööda järvekallast. Hiljem taas ringi kogunenult lauldi leitud laulud ette ja lasti teistel kooriga ühineda, sest nii saab laul väge juurde.
Laulud lauldud, oli ülemisse ilma rändamise kord. Kui alumisse ilma mindi jõu ja väelooma järele, siis ülemisest ilmast tasub otsida õpetajat ja nõuandeid. “Ärge pettuge, kui te õpetajat ei leia või kui te ei näe teda alguses hästi, minul läks mitu aastat, enne kui ma oma õpetaja nägu hakkasin nägema,” selgitas Mikk Sarv ja toonitas veel, et kõik, mis juhtub, on õige.
Viimast iva illustreeris lugu meelerännule läinud veendunud feministist, kelle õpetajaks osutus musklis indiaani mees, mille peale feminist olevat hirmsasti vihastanud ja indiaanlasele käratanud: “Igale poole teid ka jätkub!” Selle peale oli käinud kõva kärakas, indiaanlane muutunud hambutuks vanamooriks ja sisistanud: “Noh, on nüüd parem või?”
Ülemisse ilma
Siis alustaski ring taas oma lemmikkohast, hõljuti lõkkesädemetega koos üles või roniti puutüve mööda ülespoole ja tuldi pärast tuldud teed alla maa peale tagasi. Mõni oli käinud mööda suuri valgeid saale, mõni leidis valge kapi sahtlist piimapaki, mõni aga oma kadunud vanaisa kirjutuslaua taga istumas ja tulija üle rõõmustamas.
Kolmanda päeva teise ilma rännak tundus paremini minevat, selle käigus sai üks kursuseline näiteks õpetaja sauast valgusevoo vahelihase piirkonda, täpselt sinna, kus tervisehäda teda vaevas, ja tundis muutust enda sees füüsiliselt.
Meelerändusid täis laupäevase päeva lõpetas saun – nagu eestlastele kohane. Enne lavale ronimist jõuti veel mängida üks vana indiaanlaste hasartmäng ja kaotaja palk oli kohustus luua võitjate auks kiidulaul.
Kaotajatele polnud see muidugi mingi kaotus, sest kui seltskonnas on niigi igal võimalikul vabal hetkel regilaule laulvad folklooriteadlased, siis on laulu tegemine ainult rõõm. Kuna ka võitjate poolel oli folklorist, siis valmis täiesti loomulikul moel ja Mikk Sarve toel tänulaul ülistuslaulu eest. Pärast seda lauldi muidugi veel ja veel, kuni uni lõplikult maha niitis.
Üks laagripäev tuli veel, pääsu polnud šamanismiõppuritel ei meeleliigutusest ega pisaratest ning seda mehisusest ja doktorikraadidest sõltumata.
Šamanism
•• Üldistav nimetus mitmes kultuuris tuntud usundilistele praktikatele, mille keskmes on vaimudega suhtlemine teadvuse ekstaatiliste seisundite kaudu. Usutakse, et teatud inimestel on kaasasündinud, õpitud või üleloomulike jõudude või olendite antud võime astuda ühendusse väljaspool inimeste maailma asuvate jõudude või vaimudega, tavaliselt ravimise, ennustamise või mõnele ettevõtmisele soodsate tingimuste loomise eesmärgil. Selleks viib šamaan ennast transiseisundisse, kasutades selliseid tehnikaid nagu laulmine, tantsimine, trummilöömine, hallutsinogeenide manustamine vm.
•• Šamaani sotsiaalne positsioon on olnud eri kultuurides erinev. Preestrist eristab šamaani see, et tema autoriteet tugineb pigem tema enda isikule kui formaalsele positsioonile. Siiski on Siberis olemas hierarhilisi šamaanikultuure, milles astmelt madalamad šamaanid saavad kõrgemate šamaanide käest pühitsuse.
•• Arvatakse, et šamanism (vaimude maailmaga suhtlemine eriliste vahendajate kaudu) on olnud üks vanimaid ja üldisemaid religioosseid praktikaid, mis oli tuntud juba hiljemalt nooremal kiviajal. Tänapäeval on šamanism teatud määral levinud väheste traditsiooniliste kultuuride juures. Suhteliselt hilise ajani oli šamanism levinud saamidel ja sealt on ka eesti rahvapärimusse jõudnud teated “lapi nõidade” kohta.
•• Sõna “šamaan” on rahvusvahelisse kasutusse tulnud evengi keele kaudu, kuid selle etümoloogia pole lõplikult selge. Ühe versioon järgi on sõna tuletatud tüvest sa-, mis tähendab “teadma” ja šamaan on seega “teadja”. Teise hüpoteesi järgi on sõna evengi keelde laenatud hiina keele kaudu ja tulenes algul sanskriti sõnast šramana, mis tähendas askeeti.
Allikas: Vikipeedia
