Sammas neile, kes on vabadussambaga 87 aastat tegelnud
1. novembril 1920 arvas peaminister Ants Piip Tallinnas ühel esimesel Vabadussõja jäädvustamise nõupidamisel: “On kindel, et seltskond Vabadussõjas langenud kangelaste mälestust unustada ei lase, varsti siin Kalevilinnas natsionaalsammast püstitades – või teisiti.”
Ants Piibul oli ühtpidi õigus. Teistpidi mitte – kohalikke mälestusmärke on palju, aga “natsionaalsammast” pole tänapäevani.
Juba 1920 alustas tegevust Ühistöö Algatusel Eesti Vabadussõjas Langenud Kangelaste Mälestamise Komitee, kuhu kuulusid kaitseväge abistav organisatsioon Ühistöö, Eesti Punane Rist, teatriselts Estonia ja pealinna esindajad. Komitee eesmärk oli “koondada kõiki riigiasutusi, omavalitsusi, organisatsioone ja kodanikke Vabadussõjas langenud kangelaste vääriliseks austamiseks ja mälestamiseks”. 1923 registreeriti Vabadussõjas langenute mälestamise komitee põhikiri.
8. juunil 1924, seega 83 aastat tagasi, pandi Tallinnas nurgakivi Vabadussõjas langenute mälestussambale. Sealtmaalt pole pealinnas kaugemale jõutud, ehkki mujal Eestis püstitati igal aastal uusi mälestusmärke. 1928. aasta võistlusel lahendati vabadusmonument klassikalise sammastikuna Harjumäe nõlval, võidutööd ei realiseeritud.
Komitee ebaõnnestumine
Õiget hoogu ei saanud üleriigiline keskorganisatsioon sisse ka vaatamata valitsuse rahaeraldustele. 1925. a trükkis komitee 500 000 seeriat marke, lootes tulu 300 000 krooni. Marke realiseerinud AS Eesti Reisibürooga tekkis tüli ja 1930. a kaalus komitee kohtuteed. 1936. aastaks oli poolest miljonist margiseeriast alles u 450 000.
1928 võeti Vabadussõjas langenute mälestamise komitee sekretäriks kaitseväe ametnik August Päit. Kaks aastat hiljem ta arreteeriti, süüdistatuna 11 187 krooni ja 63 sendi kõrvaldamises (toonases vääringus oli see töömehe 10–12 aasta palk), ja komitee juhatus kandis summa kahjumisse. Igal ajastul leiduvad omad Viiolid – Päit mängis rahva poolt viie ja kümne sendi kaupa korjatud raha hasartmängupõrgutes maha.
1935. aastal sai komitee loteriist tulu 165 000 krooni, ent korralduskulu oli u 62 000 krooni. Sekeldati võlgnikega ja veel 1939. aastal õiendati muude tegemiste seas kohtu kaudu asju ammuse loterii võlglastega.
1930. aastatel tegeles komitee pealinna kavandatud Vabadussõja suurmonumendiga. 1930. aastal korraldatud võistluse esimene ja kolmas koht jäid välja andmata. Komitee soovitas rajada monument Vabaduse väljakule. Veel toetati kava, mis nägi ette Jaani kiriku lammutamist. Keskorganisatsiooni aastaid kestnud tegevus jäi tulutuks ning õpetlikuks näiteks, et tulemusi ei saavutata ka riigi toel, kui tegijatel pole entusiasmi ega head tahet.
Päts ja poliitiline politsei
Mais 1936 andis riigivanem Konstantin Päts dekreedina “Vabadussõja üleriikliku mälestusmonumendi püstitamise seaduse”. Võidusammas tuli püstitada 1943. aastal, Eesti Vabariigi 25. aasta-
päeval ja nii fikseeriti esimest korda samba avamise tähtaeg.
1937. aasta võistluse võidutööks kuulutati 67-meetrine Vabaduse sammas, mille otsas asus ratsamonument. Võrdluseks: 1935 Riias valminud sihvakas vabadussammas on 43- ja Maarjamäe Jääretke obelisk kõigest 11-meetrine.
1938. a arutati eelnõu riigikogus ja ajakirjanduses. Lõputu teema tüütas inimesi: “Vabadussõja monumendi kohta kõneldakse, et teda polegi enam tarvis, sest see hulk paberit ja juttu, mis tema ümber on keerutatud, on oma hulga poolest igasugusest monumendist suurem.” Nii kirjutas 1938. a sügisel Polpoli assistent Arnu Raudalu. Usutavasti täheldaks praeguse Eesti kaitsepolitsei komissar rahva seas samasugust meeleolu.
1939. a moodustas Päts Vabadussõja Üleriikliku Monumendi Püstitamise Peakomitee ja sai selle auesimeheks. Järgnesid üldteada traagilised 1940. aasta sündmused.
Uue aja katsed
1993. a toimus Vabaduse väljaku plaanimise võistlus. Esimene preemia jäi välja andmata, teise preemia töö nägi ette Jaani kiriku lammutamist, ehkki võistluse tingimused nõudsid selle säilitamist!
1997. a otsustas riigikogu paaripäevase arutelu järel, et monument peab tulema Vabaduse väljakule. Koguti rahalisi annetusi. See kukkus läbi, sest keegi ei teadnud, kuhu ja millisele sambale kroone annetada.
2001. a toimus Vabaduse monumendi võistlus (tuntud president Meri initsiatiivina), kus tingimused täpset asukohta ei fikseerinud. Monumenti kavandati küll maa alla, küll Harju tänava varemetele. Esimene preemia jäi välja andmata.
2004. a tegi president Rüütel ettepaneku paigutada vabadusmonument lauluväljakule, ent riigikogu jäi 2005. aasta kevadel uue otsusega Vabaduse väljaku juurde ning otsustas just rajada Vabadussõja võidusammas. 2006. aastal korraldas kaitseministeerium uue, juba kuuenda võistluse parima ideekavandi saamiseks.
Kokkuvõtvalt: 87 aastat tööd, hulk võistlusi, lõputu hulk projekte, loendamatud töötunnid ja – ei mingit tulemust!
Naljaga pooleks – alustuseks tuleks püstitada monument neile, kes selle teemaga on viimasel 87 aastal tegelenud. Kui see õnnestub ja kõik rahule jäävad, siis võiks vahest ette võtta “suure vabadussamba” enda.
Viimane võistlus
Kokku laekus üle 40 töö. Zˇürii on praeguseks otsuse teinud, kusjuures esimese preemia töö saab valdavalt kriitikat. Kuni Pärnu Postimehe arvamuseni: “Kui töö “Libertas” autorid teatavaks saavad, lüüakse nad samasse risti, millega nad konkursi võitsid.”
Neljapäeval otsustas valitsus võistluse tulemuse siiski heaks kiita. Edasi peab kaitseministeerium jõudma kokkuleppele Tallinna linnaga samba püstitamise ja selleks vajaliku maa osas.
Vaadelgem mõningaid töid, mida zˇürii arutas teises voorus, koos allakirjutanu täheldatud tugevuste ja nõrkustega.
Otsustamist raskendasid võistlustingimused, mis nägid ette “ideekavandit Eesti Vabadussõja mälestusmärgi püstitamiseks. /---/ Laiemal, sümboolsel tasandil on Eesti Vabadussõja mälestusmärk tähiseks kogu vabaduse ja sõltumatuse aatele tervikuna. /---/ Ta peab olema rahva ühtsust toetavaks linnaruumiliseks monumentaalkunstiteoseks nii praegustele põlvedele, /---/ andma ühtlasi üldisema kunstilise väljenduse vabaduse ideele laiemalt, mis oleks mõistetav rahvuslike piiride ja identiteetide üleselt.”
Märgusõna “Koit”: üsna stiilne, “olvilike mõjudega”, kubistlike sugemetega sammas.
Kunstnik Henrik Olvi 1920. aastate keskel väljapakutud modernistlik sammas on jäänud praeguseni üheks kõige õnnestunumaks kavandiks 80 aasta jooksul.
“Koit” tahab meeldida kõigile ja ümber jutustada kogu eesti ajaloo ja Vabadussõja. Siin on EV, EL, NATO ja ÜRO sümbolid, Eesti kaardid ning “Jüriöö 1343” ja “Mahtra sõda 1858”, esile toodud EÜS jm. Samba plaatidel on loetletud väeosad, soomusrongid jms, sh kergeristleja Lembit, mida küll pole olemas olnudki (oli suurtükipaat Lembit). Samba taustaks jäävad 1970. aastate sotsialistliku töö kangelaste autahvlite stiilis “Vabadussõjas langenute nimedega”. Paraku pole praeguses Eestis nimekirja ja selle kokkupanemisel tuleb raskusi, sest nime kirjapilt kirikuraamatus, väeosa nimestikus ja mujal erineb. Mõni hukkus õnnetusjuhtumi tagajärjel, kas ta panna sisse? Mõni jõi end täis ja lasi kogemata maha, kas ta on “õige hukkunu”? Funktsionaalselt küsitavaks jääb kitsas trepp, kus tseremoonia eel ikka inimesed tunglevad või edasi-tagasi liikudes üksteist tõukavad.
Märgusõna “Triumfikaar”: originaalne, 14,4 meetrit kõrge klaasist monument, mille sees voolab vesi. Visuaalselt uhke, on väärikust, sümbol selge, igalt poolt nähtav ning kaugelt vaadeldav, öösel lummav valgusemäng. Monument saab päikesepatareidest elektri, mis käitab veepumpi ja elektrivalgust. Sambal on rullikud, et allalastaval ekraanil näidata filme, videot jm. Värvidemänguga saab triumfikaare ülemise osa muuta sinimustvalgeks ja pärgade asetamise ajal tõuseb maa seest välja 60-sentimeetrine tahukas.
Sammas paikneb platsi keskel, s.t kaob avarus ning ähmaseks jääb ruum tseremooniate korraldamiseks.
Meie kliimas vajab klaassammas Tallinna kesklinnas vähemalt üle kahe nädala pesemist ning alati on risk, et mõni “valvas kodanik” kirjutab ajalehes: jälle on meie vabadussammas määrdunud, kas sama juhtub ka meie vabadusega? Pesemismasin ligi ei pääse, kas asetame trepile rööpad? Nõus. Kevaditi langeb puude õitsemise ajal sambale mitu nädalat “rohelist ollust”, mis nõuab ülevalt pesemist. Talvel oht veepiiskade külmumiseks – jälle vajab sammas puhastamist. Kokkuvõtvalt: LED-patareid jms on läbi proovimata, samba igapäevane hooldus ei tohi olla ülemäära kulukas, ekraan annab kiusatuse jälgida sealt näiteks jalgpallimängu ülekannet, vabadussamba värvidemäng ei peaks meenutama Disneylandi.
Märgusõna “Libertas”, esimene koht. Praeguseks palju räägitud kavand, millele allakirjutanu esikohta ei andnud (mis küll ei ole tähtis). Amatöörlikult lihtne ja arusaadav, vanamoodne ja traditsiooniline, 28 meetrit kõrge, imperiaalselt mõjuv ning ilmsesti 20. sajandi alguse massiivsust silmas pidav kavand.
Probleemiks materjali valik: meie oludes ja eriti Tallinna kesklinnas määrdub dolomiit kiiresti. Ehkki muinsuskaitsjad ütlevad, et sammas võib olla looduslikult määrdunud, ei ole tavavaataja silmad sellega enamasti nõus. Talvel tekivad dolomiiti mikropraod ja sammas vajab peagi remonti. Ilmsesti peaks sammas olema sobivas toonis graniidist ning rist mõnest kergemast materjalist. Probleemiks on proportsioonid, sest 28 meetrile vaatamata jätab ta kuidagi masaja mulje.
Ideekavandi edasiarendamisel tuleks arutleda ristil oleva Eesti kaardi üle. Pigem võiks seal olla Vabadusristi stiilne kujutis, ilma lisandita. Küsitavad on tammeleheornamendid ja dekoorvanikud. Kindlasti tuleks loobuda samba tagaseina raiutavast Konstantin Pätsi pikast tsitaadist ja samuti oleks liiast selle asendamine näiteks kindral Laidoneri mõtteteraga.
Siiani on kõige enam ja kohati asjatundmatult kritiseeritud risti motiivi, alates kristluse risti ja mõõgaga tulekust kuni arvamuseni, et see on sõjasammas. Samba risti aluseks on ikkagi Vabadusrist, mille motiivi peeti võistluse tingimustes soovitatavaks.
Vabadusrist on Eesti Vabariigi kõrgeim ja tähtsaim teenetemärk, mida annetati kindla teo eest. Noorel ja kogenematul Eesti riigil jätkus oidu, et juba VR-i statuudi vastuvõtmisel otsustati lõpetada Vabadusristide väljaandmine Vabadussõja järel – nii ei sattunud aumärk inflatsiooni, samuti polnud 1930. aastatel, kui poliitilistel põhjustel tehti sõja osas “korrektiive”, enam võimalik kellegi Vabadusristi järku tõsta või seda uutele tegelastele anda.
Ja nüüd näib: kui see sammas püstitada, siis olgu ta võimalikult minimalistlik ja liigse atribuutikata. Lihtsalt sammas, mida kroonib Vabadusrist kui Eesti Vabadussõja, Eesti vabaduse eest sõdinute ja hukkunute ühismärk, millel leidub vahest ka laiem sümboolne tähendus.
Nüüd peab otsustama valitsus.
Märgusõna “Meie inimesed”, teine koht. Kõige modernsem, kõige nüüdisaegsem või pigem enim tulevikku suunatud mälestusmärk, mis abstraheerib vabaduse mõistet ruumilise kujundi kaudu. Teistest täiesti erineva lahendusega, kus üksteise kõrval asub 96 terasposti — kuni neljameetrilised “sihvakad sambad” —, sümboliseerides inimesi. Postid võivad tugeva tuulega või külastaja käe läbi kõikuda kuni 15 sentimeetrit keskteljest.
Mis aga saab protokolliliste tseremooniate korraldamisest? Samba hooldus kaldteel nõuab talvel vististi pidevat liivatamist. Samuti oht, et “sellisest vabadussambast ei saa õieti keegi aru”. Nõuab külastajatele juhiseks 10–15 keeles manuaali.
Märgusõna “Mapp”: tugev ja massiivne sümbol, pigem minoorse alatooniga ja seetõttu vast sobivam küüditamise vm traagilise sündmuse mälestuseks. Baltic Browni tumepunakas graniit annab mõjusust ning paralleele mõne mausoleumiga.
Märgusõna “Illusioon”, kolmas koht. Lihtne ja arusaadav, ei trügi esile, kohati 1970. aastate vormilahendusega, aga erinevate kontseptuaalsete tõlgendusvõimalustega. Huvitavaks teevad peegelkoridori printsiip ja kahe klaasseina vahel olev valgusriba, öises valguses võiks tekkida illusioon suuremast ruumisügavusest. Väga mõjuvad ulatuslikud trepid, hea ruumilahendus tseremooniateks ning haakumine linnaruumiga. Tervikuna ehk kohati igav ja monumentaalne kompositsioon ei pingestu piisavalt. Massiivset tahukat on võimalik “elavdada” Vabadusristi sümboliga ja ehk ka daatumitega 1918–1920. Probleemiks jääb samba hooldus – kas klaasseina materjal on purunematu jms.
