Samuraid Kadrioru basseinis justkui poisikesed Pal-tänavas
Kellele rõõmusõnum, keda ajab segadusse, nii mõnegi nurisema. Aga igatahes pärast "Padjameest" (NO97) oli selline tunne, et ka Ojasoo on "korralike" lavastuste peale üle läinud. Tegelikult ei olnud ju Tiit Ojasoole ja Ene-Liis Semperile seal midagi ette heita. Aga M. McDonaghi näidend oma kaasahaarava süeega tundus lihtsalt kindlapeale väljaminek olevat. Kellele meeldis Draamateatri "Asjade seis" ja “Julia”, on potentsiaal ka “Seitsme samurai” tänuväärseks publikuks saada.
Mängivate poisikeste lootusetu jonn
Ka seekord on Ojasoo ja Semper muusika, kuigi teistsuguses ülesandes, appi võtnud. Meenub, kuidas Kaspar Jancis talvel Vat Teatris esietendunud “Pal-tänava poiste” helikeele funktsionaalseks muutis. Asju, tegevusi, inimesi ja tundeid kujutab kõrvalloodav muusika. Muusikaga luuakse vajaminevad rekvisiidid ja lavalt puuduvad tegelased. Kui samuraid puid raiuvad, saadab igat lööki puu lõhkemisest inspireeritud heli.
Ja üldse, vägisi kippus samuraide lugu eestlastele juba tuntud Pal-tänava poiste võitlusega sarnanema. Pal-tänava poisid mängisid, kasutades ruumis kättejuhtuvaid esemeid. Ka NO96 samuraid mängivad, mängivad kujutlusvõimega nagu lapsed, veelgi enam kui VATikad, sest NO99 päralt on ju autentne ja avar mänguruum. Laste jaoks on mäng alati reaalne, suurte külade ja losside kujutamiseks ei ole neil vaja palju, miljoneid pisiasju asendab kujutlusvõime. Ka näitlejatel ei ole midagi peale tühjade basseinide, prügikastide, ning loomulikult kõige olulisema, mis paneb poiste kujutlusvõime tööle – mõõkade. Kui Pal-tänava poisid võitlesid krundi, mis lõpuks ehitamisele läks, siis samuraid aga basseinide eest, mis peagi lammutatakse.
Ojasoo ei püüdnudki samuraisid eesti kultuuri sisse integreerida. Samuraid on vaid poisikeste groteskne mäng. See pole meie võitlus, need ei ole meie, meie eesmärk on püsima jääda, nagu Hilja Varemi kehastatud vana jaapani naine vaatajaile “Libahundi” vanaema monoloogiga teada annab. Me oleme nagu see prügikastide näol esile kutsutud hääletu, ootav külarahvas.
Tegelikult on nad ju näitlejad
Siiamaani kisub muigele, kui meenutan näitlejate poolt kehastatud groteskseid samuraisid. Mitte samuraid kui halenaljakad tegelased ei aja naerma, vaid näitlejad, kes seisavad su ees oma eksootiliste kostüümide ja tõenäoliselt/eriti jaapanlaste pilgu läbi võltsina näivate jaapanipäraste soengutega. Näitlejate lühikeste ja pidevalt maaga kontakti otsivate sammudega horisontaalne liikumine, mida lõhestab Tambet Tuisk ägeda, paljaste kõverate jalgade ja tahumatu maneeriga Kikuchiyona, tuues oma õhkuhüpetega sisse vertikaalse mõõtme. Aga ka need ebakõlad ammendavad peagi publiku uudishimu, kahetunnist lavastust samuraide naljadega pidevas huvitatuse seisundis ikkagi ei hoia. Juba kostub augustiööst külmetavate inimeste jonni.
Kuigi üldjuhul, kui tean ette kõiki saabuvaid üllatusi, millega NO96 publikut tegevuses püüab hoida (no kui tehnikaimed üldse kõrvale jätta, siis Mari Abeli tütarlaps, kes kangekaelselt Vanemuise “Roberto Zucco” Plika sõnu tsiteerib; ei, seekord tantsivaid karusid polnud), siis oma lemmikkohtade pärast uuesti 2 tundi samu nalju üle elada enam ei viitsiks. Ei ole lihtsalt seda tüüpi inimene, kes kohe jutti mitu korda ühe looga tegeleks. Ja ometi, olles nüüd ka lasteetenduse ära näinud, ei ole ma enam kindel, kas Ojasoo ja Semper järgmisel õhtul publikut millegi uuega üllatada ei võiks. Rääkimata sellest, et leidsin täna ikka veel Jaak Printsi oma samuraisid otsiva tantsuga paeluva olevat. Ja see bändi poolt loodud muusika sinna taustaks!
Kas tõsiseltvõetav asi peab alati tõsine olema?
Tihtipeale on Ojasoo ja Semperi lavastustes vaimukusi, publiku pilku püüdvaid “teatriimesid” ja tsitaate oma ja teiste töödest segadusseajavalt palju. Nähes, et sama mees võib üks hetk luua lavastuse, mille kõik kriitikud üheselt kõrgeks kunstiteoseks nimetavad, samas aga mingi hea ja halva maitse piiril kõikuva klounaadi, ei julge keegi ühtegi Ojasoo tööd päris pahnaks nimetada. Äkki annab kogu seda janti ka kuidagi mõistuslikult põhjendada? Mulle lahtised otsad meeldivad
“Seitse samuraid” Kadrioru välibasseinides
Lavastajad: Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper
Näitejad: Tambet Tuisk, Gert Raudsep, Rein Oja, Kristjan Sarv, Tarvo Sõmer (Rakvere Teater), Jaak Prints, Indrek Ojari (Linnateater), Mari Abel (Von Krahl), Hilja Varem.
Muusika: Tanel Ruben, Raun Juurikas, Dimitri Dimitrenko
Esietendus 18-21, 25, 27 ja 28. august kl 21
Piletid: 110, 150 kr. Seitsme sõbra pilet 700 kr
Lasteetendused: 21. ja 28. augustil kl 12
Pilet: 50 kr, alla aastased tasuta
