Plaan seda pompöösset üritust külastada sai meie reisiseltskonnale selgeks alles siis, kui olime juba mõned päevad Hispaanias seigelnud. Meie viieliikmelist gruppi San Sebastianis võõrustanud pere pakkus välja võimaluse peatuda Pamplonas võõrustajate vanemate majas. Ja juhendas, kuidas saada Euroopa kõige suuremalt peolt parim elamus.
Mõeldud, tehtud! Tutvunud juba imelise Barcelonaga, vihmase San Sebastianiga ning käinud unistuste kuurortides Lõuna-Prantsusmaal, otsustame osa saada ka hispaanlaste traditsioonist, mis neil juba sünnist saati veres. Võtame suuna mägede vahel asuvale Pamplona linnale, kus peagi algab San Fermin.
Kohustuslik riietus
Kui lähete külla, panete ikka selga paremad riided. San Ferminile minnes tuleb teil aga sootuks uued riided osta. Nimelt on peo üks eripära dresscode: valge särk, valged püksid, punane vöö ja punane kaelaside. Lisaks võib osta valged või punased linased jalanõud, punase bareti, punase fliisjaki või isegi punase lipsu. Kaubanduskeskusest või tänavalt ostes saate lihtsama komplekti kätte umbes 35 euro eest. Kel aga soov midagi erilisemat soetada, võib osta kogu komplekti disainrõivaste poest. Kõik, kes vähegi rõivaäriga tegelevad, pakuvad oma valikut.
Meie riidehankimine toimub laupäeva pärastlõunal, umbes kaks tundi enne seda, kui linna hakkavad lainetena jõudma esimesed sajad tuhanded pidulised. Peale riiete varume ka mitu kasti valget, roosat ja punast vahuveini. Meie kohalikud saatjad juhendavad, millist vahuveini tasub pruukida joomiseks, millist pidutsemiseks. Enamik vahuveini ei jõua kunagi meie kõhtu, vaid sõprade ja võhivõõraste inimeste pähe ja riietele.
Kaubanduskeskuses ring tehtud, siirdume peatuspaika Pamplona äärelinnas.
Mitte kuskil ei ole aga ühtegi härga!
San Fermini ajal ei ole Pamplonas võimalik leida öömaja. Linnas, kus elab umbes 200 000 inimest, on neil päevil pea 2,5 miljonit asukat. Selge see, et hotellid, motellid, hostelid ja isegi sõbralike inimeste garaazˇid on rahvast täis. Meidki majutatakse külalislahke pererahva katusekambritesse ja garaazˇi. Majas on märgata väga hoolitsevat kätt. Kogu maja on täiuslikult disainitud ja korras ning isegi garaazˇ näeb välja nagu mõne teise pere elutuba.
Uurime siiski, kas ja milliseid majutusvõimalusi linnas neil päevil veel leidub. Ühine vastus kõlab: vabu kohti ei ole! Kuigi meil on katus pea kohal, ei anna uudishimu siiski rahu ja uurime kohalikust hotellist, palju San Fermini ajal ööbimine hotellis maksab. Vastuseks saame et öö maksab 300 eurot inimese kohta päevas. Seega tuleks üheksa päeva eest loovutada suisa väike varandus.
Sellest on aru saanud paljud – juba esimestel öödel on näha neid, kes magavad magamiskotis pargis puu all. Väike vihm ja mägine 13-kraadine ööõhk ei näi aga segavat ka neid, kes sootuks magamiskotita murul tukuvad. Hiljem kuuleme, et isegi kõik pakihoiud olid neil päevil viimseni täis topitud.
Mitte kuskil ei ole aga ühtegi härga!
Pidustuste esimesel hommikul valmistume hoolega. Lumivalged riided, vööd ja rätikud. Kõik tuleb õigesti selga panna ja õigesti siduda. Kaelarätti esialgu kaela panna ei tohi – see seotakse tugevalt ümber randme.
Teel linna bussiga, mis sõidab peo ajal ööpäev läbi, märkame, et valge-punane riietus on kõikjal. Ka bussijuht ja ajalehemüüja kannavad valgeid pükse ja punast vööd, bussis pole ühtegi inimest, kellel oleks seljas midagi muud. Kui bussi siseneb ema lapsevankriga, veame omavahel kihla, kas laps on ka valge-punases. Hiilime ligi ja tuvastame, et mitte üksnes särk, püksid, vöö ja kaelaside, vaid isegi papud ja tekk on samades värvides. Kohtame järgmise paari päeva jooksul vaid kaht seltskonda, kes dresscode’i ei järgi. Üks neist on grupp gootistiili punkareid ja teine ilmselt grupp hiina või vietnami turiste, kes ei saa üldse aru, mis nende ümber toimub.
Minut on puudu keskpäevast. Kaelarätid seotakse lahti ja tõstetakse pea kohale. Terve linn hõiskab kooris: “San-fer-min! San-fer-min! San-fer-min!”
Mitte kuskil ei ole aga ühtegi härga!
Aqua, aqua, aqua
Koos täistunni kellalöökidega avanevad veinipudelid ja ühtäkki on kõikjal vaid vahuveini vihm. Kõik riided on hetkega läbimärjad ja värvilised. Põhjamaa inimene avastab, et lõunamaal tehakse ka kohvi- ja šokolaadimaitselist ning -värvilist vahuveini. Ühtäkki ei ole tänavatel mitte kaks miljonit pidutsejat, vaid kaks miljonit õde ja venda, kes üheskoos hõiskavad, kargavad ning üksteist vahuveinipudelitest kastavad.
Edasi siirdutakse varusid täiendama pisikestesse poodidesse ning sadadesse baaridesse ja diskoteekidesse, mis on peo ajal kogu aeg avatud.
Pittu on haaratud ka kõik tänavaäärsete majade korterid. Aknad ja rõdud on täis pidutsevaid inimesi ja loosungeid, mis küll avaldavad meelsust, küll kutsuvad näiteks rootsi tüdrukuid just sinna pidutsema.
Ühel hetkel hakkab rahvas tänaval skandeerima: “Aqua, aqua, aqua...” Ja juba mõne hetke pärast hakkab rõdudelt ja akendest pidutsevale rahvale kaela sadama ämbrite kaupa vett. Rahvas juubeldab.
Jõuame vanalinna ristmikule, kus kõrgub umbes viie meetri kõrgune monument. Passiivne sammas on muudetud aktiivseks atraktsiooniks. Üksteise järel ronivad peamiselt noored mehed, aga sekka ka mõni neid, monumendi tippu ja heidavad ennast, rind ees, sealt alla, otse püüdjate kätele. Iga hüpet saadab rahva juubeldamine. Kellegi ei teki isegi mõtet, et äkki ei jõua all olevad inimesed hüppajat kinni püüda või tema hoogu enne kivisillutist piisavalt pidurdada. Juubeldava rahva hulgas liigub ringi ka San Ferminiga seotud riiete kaubamärgi Kukuxumusu (kirbumusi) maskott, sinine härg.
Kell neli pärastlõunal teeme peopidamises pausi. Kohalike juhendamise järgi siirdume peatuspaika ja teeme kolmetunnise uinaku. Seda on vaja, sest ees ootavad juba järgmised kõrghetked.
Mitte kuskil ei ole aga ühtegi härga!
Kell üheksa oleme taas rivis. Selga tõmmatakse vahepeal ära kuivanud, kuid siiski veinist toonitud riided, kaasa haaratakse võileivad ja veinipudelid ning siirdutakse taas kesklinna. Seekord linnasüdame kõrval asuvasse parki. Saame avaral muruplatsil kena istekoha ja alustame hilisõhtuse piknikuga.
Kella üheteistkümneks on avar park muutunud istuvaks inimmereks. Taevasse lendab signaalrakett. Rahvas hakkab nihelema ja pilku kunagise linnuse poole pöörama. Taevasse tõuseb teine signaalrakett. Kogu park muutub hiirvaikseks. Hetk hiljem algab ilutulestik. Rahvas vaatab ja ahhetab. Taevas toimuv ületab kõik ootused. Ei aastavahetuse ilutulestikud Tallinnas ega isegi legendaarne Haapsalu Firenight saa ligilähedalegi sellele, umbes 45 minutit kestvale värvide mängule. Iga uus programmilõik on uhkem kui eelmine ja kui lõpuks kõik läbi saab, valitseb pargis veel minuti jagu hiirvaikus. Järgneb tormiline aplaus. Õhtune ilutulestik saadab San Fermini kogu ürituse vältel.
Mitte kuskil ei ole aga ühtegi härga!
Härgade pidu
Lugeja, kes teab San Fermini eelkõige härjajooksu järgi, on ilmselt juba lootust kaotamas. Kuhu jäävad härjad? Kohapeal näib aga nii, et enamik üritusel osalejaid ei saagi härgasid näha ja võib-olla ei taha ka.
Aga siit nad nüüd tulevad. Osa adrenaliinijanulisi hakkab kell kuus hommikul kogunema härjajooksu raja ja härjavõitluse areeni juurde. Esimesed kohaletulijad pääsevad areeni alumistele pinkidele tasuta. Ülemistele pääsemiseks tuleb seista ära tohutu järjekord ja lunastada 6 eurot maksev pilet. Viimase saab ka ilma järjekorrata kohalike vanahärrade käest, kes oma seismisvaeva pileti hinnale otsa on liitnud. Loovutades 10 eurot, pääseb järjekorrast ja võib tribüünil koha sisse võtta.
Edasi saab selgeks, et härjajooks on hoopis midagi muud kui see, mida seni oskasime ette kujutada. Härjad ei ole selles möllus mitte piinatavate, vaid pidutsejate rollis. Nad on pühad, ja inimesed, kes nendega koos jooksevad, on seekord nõrgem pool.
Jooks tänavatel on lühike. Vaid mõne minutiga jõuavad esimesed inimesed finisˇisse ehk areenile. Rahvas tribüünidel pöörab pöidlad alla ja karjub neile buuuuu! Saabujad on need jooksjad, kes startisid rajale enne härgasid ja seega n-ö tossikesed. Kuid juba mõni minut hiljem saabuvad härjad koos jooksjatega. Rahvas juubeldab. Nagu selgub, mitte jooksvatele inimestele, vaid härgadele. Esialgu suunatakse härjad siiski areenilt ära. Terasem vaataja jõuab märgata, et enamik jooksul osalenud härgadest on noored ja suhteliselt kergekaalulised loomad, kuid nende vahel liigub ka üks suure kraega, peaaegu 700–800 kilone isend. “See on tapja,” näitavad kohalikud.
Järgneb mäng areenil. Noor härg lastakse areenile, kus jookseb ringi ligi 200 inimest. Puhanud loom tuiskab rahva sekka ning eluga riskivaid hulle lendab kahte lehte. Igale heitele järgneb rahva juubeldus. Ühtäkki hüppab ürituse dresscode’i eirav noormees härjale selga. Sama kiiresti rebivad teised ta maha ja heidavad areenilt välja, kus politsei väänab tal käed selja taha ja toimetab minema. Hiljem selgub, et noormehel vedas.
Järgmisel härjal üritab üks noormees kaelast haarata ja teda ameerika rodeo võtetega pikali panna. Sellel noormehel nii hästi ei lähe. Hetkega unustavad teised mängijad areenil tuiskava härja ja keskenduvad härga rünnanud noormehe tümitamisele. Härg tunneb ennast ühtäkki lavale üksi jäetuna. Rahvas tribüünidelt karjub: välja, välja, välja, ja noormees heidetakse häbistatuna üle kahemeetrise turvaplangu.
Siiski leidub veel kolmaski mees, kes ei mõista, et selles mängus võib härg inimest rünnata, mitte vastupidi. Inimesele, kes härga sarvist haarab või – veel enam – teda selja tagant püüab haarata, langeb osaks kaasmängijate julm kättemaks. Härg on sellel üritusel puutumatu.
Siiski haarab kräsupäine noormees härjalt tagantpoolt sarvist. Juba ülesköetud kaasmängijad kaotavad taas härja vastu huvi ja asuvad kräsupead tümitama. Noormehe päästjaks saab seekord aga teine härg. Nimelt saadetakse noort härga areenilt ära tooma alati vana suurte sarvedega autoriteetne loom, keda kardavad nii inimesed kui ka härjad. Selle härja areenile ilmumine teeb inimesed ettevaatlikumaks ja kräsupea saab nobedalt üle turvatara putket teha.
Viva San Fermin
Festivali teine päev jääb meile kahjuks viimaseks. Asume Pamplonast üüriautoga tagasiteele Barcelona suunas, et sealt koju lennata.
Võõrustajatega hüvasti jättes saame soovituse kaelarätid teekonnaks kaela siduda. Selle asja mõttekusest saame aru juba esimeses peatuspaigas, bensiinijaamas.
Teinud peatuse eelkõige enese tankimiseks, aga ka auto kosutamiseks, siseneme bensiinijaama, kus meid tervitab hõiskav personal: “Viva San Fermin!” Kuigi meil puudub hispaania, teenindajatel aga inglise keele oskus, oleme ometi nagu kaugelt maalt koju saabunud vennad-õed. Teenindajad ruttavad meiega rääkima ja soovitama päeva eripakkumisi. Vahele küsivad midagi ürituse kohta, kuid meie ei mõista neid ega oska neile vastata. Lahkudes saadab meid taas hüüe: “Viva San Fermin!”
Säärane tähelepanu saadab meid kuni Tallinna suunduva lennukini. Tallinnas ei pööra aga enam keegi festivali atribuutikale tähelepanu ja lausele “tulin just San Ferminilt” osatakse vastata vaid: “Kus see asub?”
Neile vastuseks: www.sanfermin.com.
Pidu
San Fermin
•• Festival algab alati 6. juulil.
•• Esimest korda peeti San Fermini ametlikult 1591. aastal.
•• San Fermini kirjutas kuulsaks Ernest Hemingway raamatus “Ja päike tõuseb”.
•• Viimase saja aasta jooksul on härgadega joostes saanud surma 15 inimest. Tõsiselt vigastatuid on igal aastal kümneid.
