Sander Mets — The Tuberkuloited

25-aastasest Sander Metsast sai sellel aastal teeneka rokkbändi The Tuberkuloited uus laulja. Summerit ta ei jäljenda, laulda oskab ja mõistab ka pilli mängida. Solisti küsitleb Kaarel Kressa.

— Kui kaua sa oled Tuberkuloitedi liige olnud?

— Alates aprilli algusest, esinemisi on praeguseks olnud vist seitse.

— Kuidas sa bändi jõudsid?

— Üsna juhuslikult, käisime ühe projekti raames nende liidri Alar Aigro stuudios lindistamas. Hiljem kutsus Aigro mind sinna uuesti laulma, alguses ei täpsustanudki, vaid ütles, et tal on üks projekt, millele oleks võib-olla tarvis lauljat. Mõne aja pärast kutsus jälle, alles paari nädala pärast hakkasin aimama, et tegemist ongi Tuberkuloitedi uuesti üles ehitamisega ja uue plaadi tegemisega.

— Kas see mõte istus sulle ruttu?

— Alguses oli... noh, suhteliselt mõeldamatu mõte, aga selle muusika tegemine oli kihvt. Pärast esimesi live’e hakkasin ennast juba koduselt tundma. Muu seltskond on minust kümmekond aastat vanem, aga suhtlemisprobleeme ei teki. Tegemist on muusikutega ja muusika on peamine.

— Kui vana see kontingent on, kes aastal 2007 Tuberkuloitedit kuulab?

— Ma ise loodan, et publikut on igas vanuses, aga viimastel üritustel on pigem käinud nooremapoolne rahvas. Alates 15. eluaastast võib-olla.

— Kui tuttav on sulle Tuberkuloitedi varasem looming?

— Hittidega olen tuttav, süvitsi ei ole kuulanud. Nii et fänniga ei ole tegu. Enamikus mängime uusi lugusid, aga ka mõne vana loo oleme kavasse võtnud. Välja arvatud “Lilleke rohus”.

— Kas “Revolutsioon” on kavas?

— Ei ole.

— Kahju.

— Vanematest lugudest teeme “Viimaste majade taga”, “Tinasõdurit”, “Valssi”... Mõned on veel.

— Kuidas fännid reageerisid, kui Summeri asemele võeti laulma mingi noor tüüp?

— Mulle ei olegi selle kohta erilist tagasisidet antud, kaht lauljat on üllatavalt vähe võrreldud. Pigem on intervjuudes selle kohta küsitud. Kui mõni kuulaja on tulnud kritiseerima, siis alati mind, aga ilma võrdlusmomenti välja toomata.

— Mis stiili muusikat uus Tuberkuloited teeb?

— Ta on natuke rokilikumaks läinud, sellest saab live-esinemistel eriti aru. Pärnust on võetud punti kitarrist Belka, kes muudab muusika põhja kuidagi tugevamaks.

Küllap on see “Tubekate” üldine joon ja nägu nii mõneski laulus tuntav, aga on ka uuema suunitlusega, natuke raskemaid lugusid. Võib öelda, et “Mis sa teed” on suhteliselt mitmekesine plaat.

— Kuidas sa seda “Tubekate” joont sõnastaksid?

— Laulutekstide ülesehitus ja jaotus on kindlasti äratuntav. Igale poole, ka vokaalile, on jäetud sisse teatavat lihtsat joont. Süntesaatorimängija Laitsi stiil on kahtlemata äratuntav, see annab lugudele iseloomuliku kõla. Ega ma rohkem ei oskagi öelda, sest lood on üsna erinevad.

— Millist sorti muusikat sa ise kuulad?

— Isiklikus playlist’is on peamiselt USA bändid, esiteks päris palju grunget – Alice In Chains, Pearl Jam, Nirvana, Audioslave – ja ka briti poppi, nagu Stereophonics või Oasis. Eesti muusikat kuulan peamiselt raadio vahendusel. Häid bände ja lauljaid on Eestis muidugi väga palju, tooks kohe välja Ultima Thule. Tõnis Mägi on väga sümpaatne laulja. Enamik pikemalt tegutsenud bände meeldivad väga – suur lemmik on Jäääär, Dagöt on samuti hea aeg-ajalt kuulata. Eks neid ole veel, näiteks Liisi Koiksonil tuli äsja hea plaat välja.      

— Millega iga päev tegeled?

— Praegu, suvel, käin täiskohaga tööl, sügisel jätkan arvatavasti õpinguid. Õpin TTÜ-s arvutisüsteemide ehitust ja tehnikat. Töökoht on ka infotehnoloogiaga seotud.

— Kas sa oled ka enne muusikaga tegelenud?

— Enne laulsin sellises bändis nagu Paljas Rein, mis tegi indie-rokki. See tegutses 2004. aastast kuni eelmise suveni. Lühemat aega osalesin ka ansamblis nimega Excuse Me. Hästi natukene olen akadeemilist laulmist õppinud, muusikakoolis sai õpitud plokkflööti ning mängin ka kitarri. Rütmiosade mängimisega saaksin vast hakkama, ent Belka ja Aigro on mõlemad nii head kitarristid, et selleks pole mingit vajadust.

— Võib-olla on veel vara küsida, aga kuidas menubändiga liitumine sinu elu on mõjutanud?

— Esiteks on esinemiste tõttu vaba aega palju vähem, aga see on kindlasti meeldivalt kulutatud aeg. Muusikategemist ei saa päris elukutseks nimetada, aga see on väga hea hobi. Tänu bändile tegelen laulmisega jälle regulaarsemalt, aga suuremas plaanis muutusi pole. Tuttavad muidugi teavad, et ma seal laulan, ja alguses sai neilt meeldivat tagasisidet.