Sapine romantik uurib armastust

Houellebecq jätkab pildikes­tega tulevikust, kus inimeksistents näib oma senisel kujul muutuvat ebavajalikuks.

Esmapilgul ja pealispinnal võib paista, et Michel Houellebecq jätkab „Saare võimalikkuses” juba tema kõige kuulsamast teosest „Elementaarosakesed” tuttavate teemadega – esiplaanil meie semiosfääri tabanud nooruseimetlus ja vanadusejälestus, selle teostumine seksis, suhete asendumine suguühetega, mis toob omakorda kaasa kehalise naudingukultuse, nii et läänemaailmas liigub ringi hulk olendeid, keda võiks iseloomustada Charles Taylori mõistega „sidemeteta inimsubjekt”.

Ajuti tundub lugedes, et mõnedki temaatilised motiivid sobiksid veatult ka „Elementaarosakestesse”. Näiteks mõtted vanadushirmu ja kehakultuse absurdsest sümbioosist, mille teostumist Houellebecq talle omase mürgise mõnuga kirjeldab: „Kõigepealt said probleemiks tema rinnad, mida ta ei suutnud enam taluda (ja tõsi ta on, et need hakkasid kergelt rippu vajuma); seejärel tagumik, sama lugu. Aina sagedamini pidi tule ära kustutama; seejärel kadus seksuaalsus kogu täiega.” („Saare võimalikkus” lk 52) „Magamistuppa astudes sain kohe aru, et asi on täiesti perses. Ta tuharad lotendasid pingul trippide vahelt välja; ta rinnad polnud imetamisele vastu pannud. Seal oleks vaja läinud rasva­imu, silikoonsüste, täielikku kapremonti…” („Elementaarosakesed” lk 149)