Ehini suures portfellis oli alati midagi põnevat, see oli pungil vaimseid üllatusi nagu mingi intellektuaalne mustkunstipaun. Mõni raamat, tihtipeale suisa keelatud, mõni käsikiri või tõlge…

Et Ehin ka luuletab, seda ma koolipõlves veel ei teadnudki. Näiteks niimoodi: „Jeesus Kristus tõstab käed roolile / ja kaugeneb isekallutajal. / Oliivipuudel kasvavad jõhvikad” (1959).

Siis läks Andres ära Tartusse õppima – ja varsti teadsid asjahuvilised ringkonnad, et Ehin kirjutab imelikku luulet. Esiotsa jäid ta masinakirjatekstid tiirlema Tallinna ja Tartu kohvikutes. Et Ehini luule on ehe sürrealism, see öeldi välja kuue­kümnendate küpsemal koidikul. Nüüdseks seisab ta eesti luuleloos võrdsena kõrvu selliste vägevate sürrimeestega nagu Ilmar Laaban, Artur Alliksaar ja Andres Vanapa.

Jah, jälle need juubelikellad. Jutt on sedapuhku jõulise ting­põlvkonna, nn kuuekümnendike ühest värvikamast isiksusest. Ta on justkui algusest peale kaasa mänginud, säranud ja sumisenud. Ta särab ja sumiseb tänini, nüüd enamasti juba koos põlvkond-kaks endast noorematega. Aga samal ajal on ta alati kuidagi endastmõistetavalt pisut distantseerunud, omaette olnud.

Jah, Ehin ei pürginud, Ehin ei tungelnud. Õppis rahumeeli oma soome-ugrit, käis isegi aastail 1964–1965 kooliõpetajaks Jamali Neenetsi rahvusringkonnas sölkuppide juures.

Ehin debüteeris perioodikas küll juba 1960. aastal, ent ei tõtanud põlvkonna tippu rabelema. Ta seiras ja muigas, viskas repliike ja kalambuure, tsiteeris iidseid tarku ja teistele tundmatuid moderniste. Kuni tuli lõplikult välja isepärase luulega, mida teised parimal juhul vaid matkida või parodeerida võisid. (Alates 1968. aastast kogumikud „Hundi­tamm”, „Uks lagendikul”, „Luba linnukesel väljas jaurata”, „Vaimusõõrmed”, „Tumedust rüübaten”, „Teadvus on ussinahk” jne.)

Aga Ehin on kirjutanud ka korralikke novelle, koguni romaane (Rummu Jürist ja naismaadlejatest!), filmistsenaariume ja näidendeid.

Ta on tõlkinud mitmest-setmest keelest küll üksi, küll koos abikaasa Ly Seppeliga. Dostojevskist „1001 ööni”, Juri Olešast hiina folkloorini. Ta tunneb paljusid keeli ja teab kohutavalt palju, minu meelest isegi ängistavalt palju kultuurist kui sellisest.

Hooti saab temast luulerändur. Oma värsse on ta esitanud koguni Ladina-Ameerika staadionidel masside ees. Või siis Laadoga järvele ankurdatud lustilaeval tosina mereäärse riigi kirjanikest koosnevale snooblikule publikule.

Nõiub kuulajad ära

Tolle soolo tunnistajaks olin minagi. Kõik see kamp oli hüpnotiseeritud Ehini bassist ja artistlikkusest, kui ta esitas üht oma eestikeelset luuletust, mis koosnes üksnes vokaalidest!

Ise on Ehin mulle mitut puhku ütelnud, et on laisk – ei viitsinud isegi diplomaadiks hakata. (Oli kunagi ka säärane pakkumine.) Niisama lihtne see asi siiski ei ole. Mäletan augustipäeva 1968. aastal, mil Nõukogude tankid tungisid Prahasse. Ehin oli siis Sirbi (toona Sirbi ja Vasara) peatoimetaja asetäitja, mina samalaadses ametis Loomingus. Ühel peatoimetaja puhkusel, teisel tõbine. Vastutus seega otsene. Istusime murelikult minu kabinetis ja Andres ütles: kui kästakse hakata tellima sõna­võt­te selle sigaduse toetuseks, siis seda ma tegema ei hakka, lastagu või lahti. Nii see asi umbes läkski. Ja aastast 1974 sai Ehinist vabakutseline kirjanik. Mida ta on olnud tegelikult ühtejutti tänini, sest meie ametist päriselt pensionile vist ei mindagi. Või kuidas?

Minu meelest on Ehin üks neist harvadest loojanatuuridest, kes ei saagi vanaks.

Milles asi? Äkki sellepärast, et „ma ei suuda ühineda ühegi õpetusega / aga õpetused (õpetajatest rääkimata) / ühinevad kirglikult minuga” (1988).

Või hoopis sellepärast, et „igal keskööl ründab mind päike, / põ­levad voodi ja kirjutus­­laud…”(1988).

Ah, ei tea. Võib-olla polegi vaja teada. Hea luule ongi ju saladus – miks mitte siis ka hea luuletaja?