Erinevad usundid on sageli omavahel põrkunud ning erand pole ka Euroopa Jesuusalemmaks kutsutav Bosnia ja Hertsegoviina pealinn Sarajevo. Seal elab kristlasi, õigeusklikke ja muhameedlasi. Liidame juurde lõunaslaavlaste kuuma vere.

“Käisime Sarajevo tuntuimas ööklubis ning teistesse samalaadsetesse asutustesse ei soovitatud nina pista. Kui öö jooksul neis kedagi maha ei löödavat, olevat hästi,” vahendas Eesti Korvpallisõprade Seltsi juht Kristo Raudam, kes korraldas fännidele reisi seoses hiljuti toimunud Bosnia–Eesti korvpallimänguga.

Kuuliaukudeta maja raske leida

Siinkirjutaja arvates ei tundu vähemalt päevasel ajal Sarajevos ringi liikumine küll enam ohtlik. Linn elab rahulikku, tavalist, isegi üsna unist elu. Vaatamisväärset pole Sarajevos just palju, linnapilti ilmestavad eelkõige kirikud ja mošeed – loomulikult jagub neid kõigi kolme usundi esindajaile.

Sarajevo lennujaama hoone on ehitatud pärast viimast sõda ning jätab igati tänapäevase mulje. Lennujaamast välja saades satud aga kohe hiljutise karmi tegelikkuse kätte. Kaugele ei jää esimene elurajoon ning võimatu on leida maja, kus kuuliauke ... ei oleks. Halvemal juhul ilutseb mõne maja seinas suur mürsuauk.

Linna ülesehitustöid alustati kohe pärast sõjategevuse lõppu, 1995. aasta lõpus. Wikipedia entsüklopeedia möödunud aasta andmetel on enamik linnast taastatud ning kesklinna jäi vaid mõni hoonevrakk.

Nii ka on. Need vrakid torkavad eriti valusalt silma. Vähem kannatada saanud majade puhul oleneb palju selle omanikest. Mõnigi suur kortermaja on kuuliaukude lappimisega näinud suurt vaeva ja näeb silmale hoopis rõõmsam välja.

Sõda avaldas mõju ka elanikkonna arvule. Kui enne Jugoslaavia lagunemist elas Sarajevos üle 400 000, siis mõni aasta hiljem alla 300 000 inimese. Ligi neli viiendikku rahvast on bosnialased, ülejäänutest enamik serblased ja horvaadid.

Turisti püüdmisega ei pingutata

Mäeahelike vahel asuv Sarajevo on kasvanud linna läbiva Miljacka jõe ümber. Sarajevo ise on merepinnast 500 meetri kõrgusel, kuid seda ümbritseb viis 1500–2000 meetri kõrgust mäetippu – need on populaarsed matkamise ja suusatamise paigad. 1984. aastal korraldati Sarajevos taliolümpiamängud.

Sarajevo üheks peamiseks tööstusharuks nimetatakse turismi, mis poliitilise stabiilsuse saabudes püüab jälle üha kasvada. Mäed ja olümpiarajatised võiksid ahvatleda iga talispordihuvilist, kuid riigil on olnud tähtsamatki teha kui olümpiaobjekte korras hoida.

Kristo Raudami hinnangul ei ole Bosnias näha, et turisti ligimeelitamisega pingutataks. “Meie grupis oli paljunäinud inimesi ning Bosniat võrreldi näiteks Albaaniaga. See riik on küllalt masendav. Sisuliselt puudub ööelu ning ega õiget päevaelu ka pole. Sarajevo parim ööklubi oli meie Karja Keldri taoline. Nii linn kui ka inimeste näod on parajalt hallid. Kes tahab harrastada šokiturismi, sellele on Bosnia muidugi sobiv paik, ka teid ei pruugi igal pool õieti olemas olla,” rääkis Raudam.

Et tegemist oli Eesti koondise EM-tsükli viimase mänguga ning erinevalt korvpallifännide nädal varem peetud Hollandi-reisist polnud vaja kiiresti koju jõuda, uut mängu vaatama, jäädi sinna regiooni kauemaks.

Aadria meri ikka veel soe

Bosniast sõideti kohe lõuna poole, Horvaatia Aadria mere äärsetesse kuurortidesse. Seal oli septembri lõpuski sooja üle 25 kraadi ja merevee temperatuur ujumiseks sobiv. “Need olid kaks superpäeva, ühel päeval veetsime rannas viis tundi,” meenutas Raudam. Mööda rannikut liiguti tasapisi edasi Sloveeniasse ning sealt võeti suund koju tagasi.

Horvaatia kuurordid püüavad üha enam leida kohta päikese all, ka Eesti ja Soome firmad pakuvad sinna päikesereise.

“Sloveenia ja Horvaatia mõtlevad turistile juba rohkem, aga arenguruumi veel on. Ööelu ja toit on Eesti omadest kehvemad. Toitlustamine on endises Jugoslaavias üldse kehval järjel. On kolm varianti: ülikallid restoranid; kohvikud, kus kohvi kõrvale pakutakse vaid koogikesi ja mitte süüa; ning pitsabaarid. Mõnel pool võib leida söökla, pubisid sisuliselt pole. Pitsasid sõin nii palju, kui kannatas,” muigas Raudam. “Sealne kant on üllatavalt kallis. Bosnia hinnad on meie omadega võrreldavad, Horvaatia on veidi ja Sloveenia tükk maad kallim.”

Septembrikuu lõpuni sai eestlane endise Jugoslaavia aladel üsna hõlpsalt ringi liikuda. Viisat nõudis veel vaid Makedoonia. Ent tolle kuuga lõppes Bosniaga sõlmitud ajutine (kehtis maikuu keskpaigast) viisavabadus. Praegu on sealsetest riikidest viisavabad Sloveenia, Horvaatia ning Serbia ja Montenegro.

“Läbisime selle reisi jooksul üheksa riiki ning kõige tõsisemalt kontrollitigi meid Bosnia piiril. Seal nõuti lausa grupi nimekirja. Kõige hõlpsamalt sujus koju sõites Poolasse sisenemine, kui hommikutunnil viibati käega – sõitke edasi! Isegi passe ei vaadatud,” hämmeldus Raudam.

Kõnekaid fakte Sarajevost

Sarajevo

•• Asutatud: 1461

•• Elanikke: 300 000 (1991. aastal 430 000)

•• Sai kuulsaks: 28. juunil 1914, kui Austria-Ungari keisririigi kroonprintsi Franz Ferdinandi tapmine Sarajevos vallandas Esimese maailmasõja

•• Olümpialinn: 1984. aastal toimusid Sarajevos taliolümpiamängud

•• Uus sõda: aprill 1992 – oktoober 1995, serblaste vallandatud kodusõda

Kuidas Sarajevosse sõita?

•• Sarajevosse lendavad vähesed firmad. Eesti reisija võiksid kohale toimetada näiteks Lufthansa, Austrian Airlines või Malev.

•• Reisibüroo Estravel andmetel on odavaim võimalik hind 4700 krooni, kuid Lufthansal pole sama päeva ühendusi pakkuda ja selle hinnaga reis eeldab mõlemal suunal ööbimist Saksamaal.

•• 5700 krooni eest on mõnel päeval nädalas võimalik Estonian Airi ja Lufthansaga lennata Müncheni kaudu ning kohale jõuda samal päeval. Piletile kehtib pühapäevareegel, samuti tuleb see varem välja osta.

•• Austrian Airlinesi Sarajevo-lennu kasutamiseks tuleb enne jõuda Viini ning Maleviga lendamiseks Budapesti.