Sarimõrvarilugu “Sodiaak” jõudis Eesti kinodesse
David Fincheri filmid “Seitse” ja “Kaklusklubi” on piisavalt intelligentsed, et vaataja ennast mõtlevana tunneks, ja sama-võrra meelelahutuslikud, nõudmata lõpuni vaatamiseks suuremat pingutust. Tema uusim, taas sarimõrvari temaatika juurde naasev “Sodiaak” sobib samasse kategooriasse.
“Sodiaagi” puhul on tunda Fincheri filmi- ja eneseteadlikkust. Thriller´ite paratamatud paralleelid hitchcockilike võtetega, sealt edasi teatav film noir’ilikkus ja lõpuks viited iseenda loomingule – vaataja loob “Sodiaaki” vaadates tahtmatult dramaturgilisi seoseid “Seitsmega”. “Sodiaak” põhineb tõestisündinud lool Ameerikas tegutsenud samanimelisest sarimõrvarist.
Fincher näitab valitud hetki
Üks oluline tegur on “Sodiaagi” puhul aeg. Esiteks juba ajastu (ning kahe ja poole tunnise kestuse) mõttes – tegevus rullub lahti pea kolmekümne aasta jooksul. Kuigi sündmuste keskmes on 1960. ja 70. aastatel toimunu, siis otsapidi jõutakse välja ka aastatuhande viimasesse kümnendisse. Kindlasti on võimalik ajastuvalikule leida poliitilist tausta Ameerika ajaloost, samuti põhjendada seda toonase n-ö tehnoloogilise peetusega (arvutite asemel olid kirjutusmasinad), mis aitab paremini edasi anda üht juhtumit inimfaktori kaudu. Kõige enam tundub Fincherit paeluvat aga aja möödumine. Aega võibki teatud mõttes pidada filmi peategelaseks.
Kesksed karakterid on juhtumit lahendada püüdvad San Francisco ajalehe karikaturist Robert Graysmith (Jake Gyllenhaal), krimireporter Paul Avery (Robert Downey jr) ning politseinik David Toschi (Mark Ruffalo), ent kõik nad on allutatud ajale. Fincher kerib aega üha edasi, näidates vaatajaile ainult valitud hetki. Enamiku stseenide vahel on kas mitu nädalat või aastat. Näeme, kuidas tegelased muutuvad-arenevad, Graysmith leiab endale armastuse, Avery joob ennast põhja ning Toschi ei taha juhtumist lahti lasta, kuid kõik see on justkui fooniks edasi ruttavale ajale. Filmi kestel üha kasvab distants selle alguses toime pandud võigaste ja ka võikalt näidatud kuritöödega, põnevushetkedel ei ole vaatajale enam päris selge, miks ja mida ta täpselt kardab.
