Sarneti “Hinged” ripub maa ja taeva vahel


Homme kobarkinos esilinastuv noortefilm “Kuhu põgenevad hinged” üllatab peaosaliste Ragne Veensalu ja Lenna Kuurmaa täpsete ja tundlike osatäitmistega.

 Aidi Vallik on ühes intervjuus öelnud, et Anni-lugusid sundis teda kirjutama koolis õpetatavate laste kirjandusvaenulikkus ja -vaegus. Ta olla siis küsinud, mis peab raamatus olema, et lapsed seda lugeda tahaksid. Ta sai teada – seksi ja pidu ja “värki” ja otsinguid peab olema, et oleks nagu elu. Seejärel kirjutas esimese Anni-loo, millest sai noorsoo hulgas hitt.

Paar aastat tagasi tehti sellest hitist Rakvere teatris lavastus, millest sai omakorda hitt. Nüüd valmis film “Kuhu põgenevad hinged”. Kas ka sellest saab hitt?

Ilmar Raagi “Klassiga” võrdväärset menu Rainer Sarneti autorifilm tõenäoliselt nautida ei saa. Publikumenu kodukinos või festivaliedu – mine võta kinni, võib nii ja naa minna.

Kui “Klass” on avatud, ekspansiivne, lennukas, terav, lahti mängitud, siis Sarneti filmiretk ehk rännak on melanhoolne ja sissepoole pööratud. Karakterid on maalitud akvarellipintsliga, mitte spreiga seina peale lastud. “Hinged” kõnnib nii, et kand ja varvas maad ei puuduta. See on süvenenult nokitsev autorifilm, mis laseb näitlejatöö kinotulevärgi ette prevaleerima. Ja siit sünnivad suured üllatused – Ragne Veensalu Ann ja eriti Lenna Kuurma Maya.

Otsinguline autorifilm

Mõlemad tüdrukud on mängitud äärmiselt nootitabavate veerand-, isegi kaheksandik- ja kohati lausa kuueteistkümnendiktoonidega, kahvatud, läbipaistvad akvarellivirvendused palgeil. Nihestatud realismina. Noored on usutavad, näitleja- ja näitejuhtimistehniliselt pea perfektsed. Samas on  filmitegijad paigutanud nad katkestuste konteksti.

Sarneti ja Peeter Sauteri stsenaarium on väljajätteline. Dialoogi kandev osa koosneb paiguti vaid alustest ja öeldistest, kuid mõte on lause taga olemas. Kas see on nüüd päris MSN-i põlvkonna keel – on raske ütelda. Emotikonide kaskaadi mängulaadis ei esine, aga kobavalt arg, nagu messenger’i- või SMS-flirdi esimeste repliikide tundetoon, on eriti Anni ja Maya dialoog küll. Ja kes see ütles, et sõprussuhetes ei ole kirge, et igasugune algav suhe eas, kus kõik on uus, ei ole armastus? Ma kaldun arvama, et on. Ja nii vaadates võtan sellise dialoogiehituse ees mütsi maha.

Samas tõden filmi tulevikku prognoosides, et see on liin, mida aduvad ja hindavad festivalide žüriid, mitte teismeline kinopublik.

Väljajättelisus kunstitaotlusliku keeleväljendusena sunnib tõmbama paralleele Eesti kino hetke lipulaevaga, Veiko Õunpuu “Sügisballiga”. Võrdluses on “Sügisball” tunduvalt kindlama konstruktsiooniga, lõpp-punkti jõudnud omamaailmaga valmis produkt. Vaadates Sarneti teist täispikka filmi, tundub ta olevat teistsuguse mõtteliikumise ja teekonnaga režissöör. “Hinged” on otsinguline autorifilm, kus reÏissöörikäekiri paistab heas mõttes koolivihikulik. Kirjandis on küll originaalseid mõtteid ja kummastavaid nägemusi, kuid klassikaline kirjandivorm on ikkagi praegu see, mille eest hindeid antakse.

Seega antagu Sarnetile ainult võimalus filme teha. Vabalt, nii nagu see mees ise tahab.

Uus Eesti film

Noortedraama

“Kuhu põgenevad hinged”

••  Režissöör: Rainer Sarnet

••  Originaalstsenaarium:

Aidi Vallik

••  Stsenaarium: Rainer Sarnet, Peeter Sauter

••  Osades: Ragne Veensalu, Lenna Kuurmaa, Andres Lõo, Viire Valdma, Ivo Uukkivi jt

••  Esilinastus:  homme kobarkinos ja Ekraanis

Intervjuu

Rainer Sarnet: kirjutasime Valliku käsikirja mängitavaks

•• Rainer Sarnet, kui palju te noortega enne proove tegite?

Lugesime mõned päevad. Põhiline käis ikka platsil. Filmisime muidugi tüki kaupa, et poleks pikka mängustseeni.

•• Sealt paistab tugev näitejuhitöö…

Kui hakkasime tüdrukuid otsima, siis stseenide mängimine juba käis. Sellega sai väga palju paika.

•• Kas valisite visioonile vastavad tüpaaÏid?

Seda täiesti raudselt. Kui kogemusi pole, siis kedagi teist mängima, või üldse karakterit mängima … Selle peale me ei läinud jah.

•• Kui suur osa on filmi lõpptulemuses produtsentidel?

Loe veel

Ega eriti ei ole. Anneli Ahven andis mulle alguses Aidi Valliku originaalstsenaariumi, mis oli küll stsenaariumi vormis, aga ikka jutustus. Aidil oli oma ettekujutus, milline Ann peaks olema. Siis hakkasime Peeter Sauteriga tööle, lugu stsenaariumiks kirjutama, et stseenid oleks mängitavad. Selles faasis oli küll vaidlusi.

Voorand - Paneme aja seisma kuni 22.11
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare