Sarrazini manifest rõhub valehäbita valupunktidele

Sihilikult skandaalse teose autor kirjutab sellest, mida igaüks teab, aga ei pea viisakaks liiga kõva häälega öelda.

Thilo Sarrazini „Saksamaa käib maha” esindab tänapäeval üsnagi haruldaseks muutunud  kirjandusžanrit – ümbritseva tegelikkuse sotsiaalpoliitilist kirjeldust ja analüüsi. Monograafias on üksjagu pateetikat, väljendusrikkaid sotsiaalseid kujundeid, autori ühemõtteliselt väljendatud poliitilisi seisukohti, teemakohaseid tabeleid jms. Vähemalt minu jaoks esineb Sarrazin (snd 1945) ausa ja kompromissitu ühiskondliku mõtlejana, kelle vaateid on muu hulgas oluliselt mõjutanud Max Weberi filosoofiline looming.

Samal ajal ei jäta mind maha aimdus: Sarrazin ootas ilmselt täiesti teadlikult oma peateose avaldamiseks parimat aega, ei kahelnud hetkegi selle möödapääsmatus skandaalsuses ja oli tulevaseks turmtuleks sisimas mehiselt valmis. Kuid kas ta (isegi kompetentse finantsistina) suutis siiski ette aimata raamatu niivõrd suurt läbimüüki: ainuüksi aastail 2010–2011 umbes 1,5 miljonit eksemplari!? Tõsi, Sarrazin heideti Sotsiaaldemokraatlikust Parteist välja ja sunniti lahkuma Saksa Liidupanga juhatusest. Kompensatsiooniks suurendati aga tema ametipensioni 1000 euro võrra kuus ja peale selle laekus raamatu läbimüügist hiigelhonorar. Tõepoolest, mõni ikka oskab raha enda juurde meelitada…