Sarvedega poisid Janno Roos ja Andres Labi


Sarvedega poisid Janno Roos ja Andres Labi
Andres Labi (vasakul) ja Janno Roosi nagide seeria „Ulukid” on praegu väljas Tallinnas tarbekunsti- ja disainigaleriis.Marko Mumm

Janno Roosi ja Andres Labi ehk Ruumilabori viimased töövõidud on sisearhitektide liidu aastapreemia nagide seeria „Ulukid” eest ja EXPO Eesti paviljoni konkursi võit. Ruumilabori poistel on silmis kaval helk.

— Alustame seeriast „Ulukid”, mis on praegu näitusel tarbekunsti- ja disainimuuseumi trepigaleriis. Mida sealt peale huumori veel leida võiks?

— Janno: Inspireeris sarv kui kujund – selles on loomalikku jõudu. Sarve on kasutatud ju aastasadu – nagidest kuni pussnoapäradeni. Meile tundus, et sarved on ruumis alati kõrvalseisjana – kuskil seinal või topisel –, kuigi nende ägedust võiks hoopis julgemalt kasutada. Kombineerisime neid siis elutu raamiga, et tulemus oleks visuaalselt äkiline ja liikuv.

Esimesed selle idee suunas liikuvad mõtted said paberile umbes neli aastat tagasi. Ligi poolesajast kavandist teostasime lõpuks atraktiivsemad ja tehtavamad. Aastapreemiate konkursile esitasime need rohkem nagu nalja pärast, kuid pälvisime tähelepanu rohkem, kui oodata oskasime. Pärast aastapreemiate melu ja hetkelist edu tekkis tore võimalus teha näitus tarbekunsti- ja disainimuuseumis.

— Kas ratastel sarved jäävadki ainueksemplarideks või vallutate oma „Ulukitega” kõik Eesti kodud?

— Janno: Praegu on need ainueksemplarid. Eestis on sedalaadi asju vist üsna raske müüa. Juba natukenegi ebatavalisema disaini tarbijaid on väga vähe. See on omamoodi nišinali, mille peale muheletakse, aga oma koju pigem ei lastaks. Tõsi, osa „Ulukeid” on täiesti oma teed läinud arendused, mille praktiline väärtus on taandunud minimaalseks.

— Andres: Selle seeria võlu on massis – kui nad on eksponeeritud koos, suurema grupina.

— Mida peate Ruumilabori suuremateks õnnestumisteks?

— Janno: Kunstiliselt on hea tervik restorani Buenos Aires sisekujundus, võib-olla ka Fiskostari büroo. Nendesse projektidesse õnnestus meil sisse panna päris palju oma nägemust, tellijad oli altid ideedega kaasa tulema. Sellistel puhkudel oleme leidnud tellija soovide ja enda loomingulise palangu vahel kompromissi, mis pole tehtud jõuga, vaid sündinud pigem koostöös. Oma käekirja pealesurumine võib juba alguses rappa viia.

— Andres: Õnnestumiseks võib pidada restorani Kaerajaan.

— Kuidas te kompromissi enda jaoks ära põhjendate?

— Janno: Mulle meeldib mõelda nii, et põhjendatud kompromissid on head. Kui tellija ütleb, et talle ei meeldi, aga põhjendada ei suuda, siis on raskem.

Oluline on mõelda kompromissist mitte kui takistusest, vaid võimalusest midagi teisiti teha. Rumal on mõelda, et tellija on rumal.

— Andres: On kompromisse, mis pole sündinud tellija soovist, vaid olukorrast või ruumist. Need on pigem väljakutsed. Enamasti on põnev keerulistest olukordadest välja tulla. Tundub, et meil on õnnestunud enamik töid teha nii, et tulemus meid rahuldab.

— Kuidas masu teie tegevust mõjutab?

— Andres: Ma arvan, et see pigem soosib ja mitmekesistab tegemisi ning avab uusi võimalusi. Näiteks näitusekujundused ja mööbliteema, mis muidu jäid ajapuudusel tavaliselt tagaplaanile.

— Janno: Kui raha on vähe, siis peame rohkem süvenema ja ökonoomsemalt mõtlema. Mulle on meeldinud alati mõelda, et väike eelarve on pigem pluss kui miinus – piiramatu eelarvega võib mõte kinni joosta.

— Milline on Eesti disaini tulevik?

— Janno: Ma arvan, et Eestis ei ole tulevikku mahukal suurtootmisel. Eesti võiks olla väike ja innovatiivne disainimaa, kust tulevad kirkad pead, kes tegelevad väikeseeriate ja unikaaldisainiga. Enam rõhku võiks panna eksperimentaaltootmisele. Ka väikeseeriatega on võimalik maailma muuta, kui nii soovitakse. Peaasi et ind ei raugeks.

Ühesõnaga – see, et Eestis ei ole autotööstust, ei tähenda, et meil ei võiks olla häid autodisainereid.

— Ehk nimetate oma lemmikuid disainiobjektide või disainerite seas?

— Janno: Tähtis pole vormikeel, vaid mõtteviis. Mul ei ole ikooni asemel kellegi pilti seinal. Jäägitu armumine on pisut ohtlik, see pimestab. Ma imetlen disainereid, kes suudavad üllatada iseenda esteetilistes raamides, kaldumata seejuures klišeedesse ja labasusse. Hannes Praks teeb lahedaid asju, samuti Toivo Raidmets. On tore, kui toodetes on peale elementaarse funktsionaalsuse ka pisut teravmeelsust.

Loe veel

— Andres: Mulle on viimsel ajal jäänud silma Ville Lausmäe tööd. Muust ilmast – Droog Disain teeb aeg-ajalt häid asju.

— Kui teadlikud disainitarbijad olete?

— Janno: Mul on kaks äärmust. On asju, mille disaini ma üldse ei vaata. Kuid asi, mille soetan pikemaajaliseks kasutamiseks, võiks väga hea olla, s.t ka meeldida. Leiget vett ja pooldisaini ma ei poolda. Kui on valida teravmeelse Eesti rõivadisaineri ja väga tuntud kaubamärgi vahel, siis valin esimese.

— Andres: Siit jõuame klassikani, mida me ei armasta oma töödes eriti kasutada. Pigem eelistame kasutada teisejärgulisi, kuid põnevamaid tegijaid.

Disain

Interjöörid

Valik Ruumilabori töid

•• Restoran ja džässibaar Relax Cafe, Tallinn

•• Restoran Kaerajaan, Tallinn

•• Pannkoogikohvik Arabella, Rakvere

•• Restoran Mezzo, Rakvere

•• Aasia kiirtoidurestoran Chopsticks, Tallinn

•• Restoran ja sohvabaar Buenos Aires, Tallinn

•• Restoran ja sohvabaar Turu­platz, Rakvere

•• Restoran, sohvabaar ja terrass Vertigo, Tallinn

•• Kiirtoidukoht Tarapita, Pärnu

Vaata ka:

www.ruumilabor.ee

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare