Saša Pepeljajev Eestis tagasi. “Kirsiaiaga”
“Kirsiaed” ei ole teie esimene kokkupuude vene klassikalise kirjandusega. Kas sellel “klassikalisusel” on antud lavastuses mingi eriline tähendus või huvitas teid lugu kui säärane?
Tegelikult on mul juba algusest peale olnud tegemist kirjandusega. Tõsi küll, tavaliselt ei ole need olnud näidendid. Mulle tundub, et kirjanduses, tekstis, on palju liikumist seoses uue kultuuri, uue esteetika mõtestamisega. Minu kõige esimene projekt oli seotud Sokoloviga. Hiljem tulid Rubinstein, Pirogov, Sorokin, Jerofejev ja Venedikt Jerofejev. Küllaltki pikk loetelu...
Kirjandus jääb minu jaoks alati vormi, stiili, kontseptsiooni ja atmosfääri allikaks ning see ei saa kunagi ümberjutustuse objektiks. Kui rääkida väga üldiselt, siis teatris näib mulle kõige huvitavam ja sisukam mitte see, mida öeldakse, vaid see, mida nähakse. Just selles seoses on mul huvitav teatriga tegelda. Teadmaks, et Othello kägistas oma noore naise, ei ole vaja minna teatrisse. Piisab sellest, kui osata lugeda või käia kas või kooli kirjandustundides. Kunstiline tekst erineb ajalehetekstist.
Informatsioonile ja süeele lisaks on kirjanduslikes tekstides veel midagi, veel mingi kvaliteet, mida ei anta edasi ega võeta vastu loogika järgi, lihtsalt lugedes ja uudistest teada saades.
Just seesama omadus ärkabki teatris ellu. Sealjuures on paradoksaalne, et niisugune kvaliteet võib eksisteerida ka väljaspool teksti, millest ta esile kerkib.
Vene klassika kontekstis on see huvitav teema. Ma ei ole siiani väga hästi mõistnud, kuidas see toimib. Semiootika küll siinjuures aitab, kuid vastust ei anna. Mulle aga tundub, et Tšehhovi, Dostojevski ja Gogoli tekstides on küllaltki palju rajatud teistele, kolmandatele, kümnendatele plaanidele, kus mõte moodustub mitte sellest “mis?”, vaid sellest “kuidas?”. Mõnikord näib mulle, et see “kuidas?”, olgu see siis vormiline või esteetiline, muutub tähtsamaks kui lugu ise.
Tšehhovi näidendid seisavad suurel määral koos autorist endast, tema suhtumisest sellesse, mida ta on kirjutanud. Seepärast on need üldiselt täiesti kontseptuaalsed ja postmodernistlikud. Ma ei tea, kes mõtles välja, et Tšehhov oli realist. “Kirsiaed” on just nagu kontsentrilised ringid, mis peegelduvad iseendas ning sealjuures korduvalt. Siin on midagi Kandinskist ja Fischerist...
Mis on saanud Tšehhovi kuulsast melanhooliast kantud tegelaskujudest ja kas seal ülepea ongi tegelaskujusid?
Tegelaskujusid muidugi ei ole. Nende tunnused on küll olemas, mingeid nende väljaütlemisi vahendatakse, kuid näitlejad tõlgendavad neid täiesti vabalt. Huvitav on aga muu – üritada “hävitada” teatrit selle näidendi kaudu ning tungida sealjuures just selle “teatri” mõtte (võib-olla Tšehhovi teatri mõtte) tuumani. Melanhoolia on siin muidugi olemas. Minu meelest ei saa tantsu üldse vaadata kurbuseta. Ilu lõpeb ja kaob iga sekundiga, et mitte kunagi enam korduda.
Te töötate sageli inimestega, kes ei ole saanud professionaalset tantsuharidust. Miks?
See on väga lihtne. Ma ei ole kunagi tegelnud puhta koreograafiaga ning seepärast on mul hea, kui näitleja liigub, midagi teeb või tantsib ning sealjuures paneb ka minus endas midagi liikuma. Seda juhtub ka professionaalsete tantsijate puhul. Pole tähtis, kas nad esitavad klassikat või moderntantse, kuid nende puhul toimib teine mehhanism. Minu etendustes on olnud küllaltki palju “tantse” või “visuaalseid süeesid”, mida ma olen kunagi näinud kusagil tänaval. Üks või teine tantsutehnika on üks võimalikke keeli, ning see, mida öelda tahetakse, moodustub tihtipeale keelereeglite rikkumisest. Tänapäeva kultuuris on täiesti selge, et millegi uue väljendamine on võimalik ainult juba tuntu kaudu. Nii toimub see ka kirjanduses, meedias või teatris. Seepärast ei ole tants eesmärk omaette. Eesmärk on seal, kus see tants avastab just selle oma “mille tõttu?”.
Prooviprotsessi ajal rääkisite pidevalt vajadusest öelda publikule enne saali sisenemist, et see, mida laval nähakse, ei ole Tšehhovi teos. Milleks see seletus ja miks nad ei näe?
Mul endal on alati ebameeldiv, kui näiteks mulle lubatakse jäätist, aga pakutakse hoopis heeringat. See tähendab, et ühelt poolt on see etendus tõesti seotud Tšehhovi “Kirsiaiaga” ning see muutub millekski hoopis muuks, kui selle tekstid asendada Aafrika rahvamuinasjuttudega. Teiselt poolt aga on sellel, mis laval toimub, omaette mõte, mis minu arvates tuleneb Tšehhovi tekstist. Ent see mõte võib esile kutsuda negatiivse, eitava reageeringu, kui selle eest aegsasti ei hoiatata. Seepärast pidin ma tähtsaks nimetada seda etendust peaaegu originaalpealkirja lähedaselt, kuid siiski teisiti – “komöödia vaatustes”. Sel juhul peab minu arvates olema selge, et tegemist ei ole “komöödiaga neljas vaatuses” – etendusega Tšehhovi näidendi põhjal, vaid teatud visiooniga sellest näidendist, mingite assotsiatsioonidega sellest.
Milleks kõik need jalgrattad, rulad, ratastoolid?
Sokolovi “Lollide koolis” on suurepärane loosung: “Elada jalgratta täiskiirusel!”, mis kutsub peatuma ja heitma “pilku tagasi”, avades sealjuures jalgratta sisemise dualismi: ühelt poolt on see progressi vahend, teiselt poolt aga lapsepõlvemälestus. “Kirsiaed” on samuti midagi niisugust, mis kaob, kuid samas ka jääb. Mulle näib, et see aed ei ole staatiline, see ei ole midagi alatist. Seepärast tahaks teha nii, et see aed kuhugi ära sõidaks. Millega võib aed ära sõita? Loomulikult ainult jalgrattaga.
“Kirsiaed” teatris NO95
“Kirsiaed. Komöödia vaatustes” toimub mitmes ruumis. Tegemist ei ole vaid tantsu- ega draamalavastusega. “Kirsiaeda” on haaratud nii liikumine kui ka sõna. Vaatajad ei tohiks karta liikumist mänguruumide vahel.
Aleksander Pepeljajev on Vene tantsuteatri lavastaja, kes pälvinud viimasel kümnendil olulist rahvusvahelist tähelepanu. Tema “Luikede järv” Von Krahli teatris (koos Peeter Jalakaga) võitis hiljuti USA nimeka Bessie’ preemia.
Pepeljajev on Vene kirjandus-
klassikaga teatris varemgi tegelenud. Mullu kevadel tõi ta lavakunstikooli 21. lennuga lavale Tsehhovi “Kolm õde” ning tänavu Soome teatriakadeemia tudengitega lavastuse pealkirjaga “Idioodid Dostojevski järgi”. Pepeljajev on rõhutanud, et klassika puhul huvitavad teda viisid, kuidas lavastada mittetraditsiooniliselt, ja näidata seega, et need tekstid on suuremad, kui lubavad oletada kinnistunud arvamused.
Lavastuses osalevad NO99 trupist Gert Raudsep, Kristjan Sarv ja Jaak Prints ning lavakunstikooli 22. lend.
Lavastuse kunstnik on Eva-Maria Gramakovski.
Etendus kestab umbes poolteist tundi. Etendus on ilma vaheajata.
Etendusi antakse mõned korrad septembris ja oktoobris.
