Saša Pepeljajev tõi tagasi nauditava koreograafia

Aleksandr Pepeljajev, olgu siis oma Kineetilise Teatri või Eestis loodud projektidega, on juba tükk aega katsetanud video integreerimist tantsulavastustesse – nii et videost saaks justkui üks osapool, kellega näitlejad suhelda ja end suhestada saavad.

Siiamaani on see tantsukunsti toonud värskust ja perspektiivi, kuid 5. mail Von Krahli teatris esietendunud „Vanaeide” puhul tuleb esitada igipõline küsimus: kuivõrd video end siin õigustab?

Enne videokatsetusi oli Pepeljajevi koreograafitöö tuntud ja tunnustatud eelkõige oma leidlikkuse ja hoogsuse, kohati isegi agressiivsuse poolest. Ja üle tüki aja on seda nauditavat koreograafiat ka laval näha. Daniil Harmsi (kelle samanimeline teos on lavastuse aluseks) ajastust pärit lindy hop seguneb omamoodi kontaktspordiga. Interaktiivne video kannab sealjuures osa absurdikirjaniku dialoogist ja loob mõned põnevad kujundid, kuid midagi jääb siiski puudu. Liiga suure osa on enda kanda saanud ka kummastav nimitegelase liin, mille poolelus, poolsurnud kange ja kohmakas vanaeit loob liiga suure kontrasti peategelase ja teiste lõbusamate kujudega. Nimitegelast tantsiva Olga Tsvetkova vastandusi täis liikumine on küll väga muljetavaldav, kuid sellele on omistatud loo jutustamisel liiga suur tähtsus. Aga kuigi tegu on Harmsi absurdi ja eksperimenteeriva tantsuteatriga, on siin lugu tunduvalt selgem kui varasemates lavastustes.