Ometi tundub miskipärast, et „Lapsepõlvelõhnas” on autor veelgi rohkem alasti ja avali kui nimetatud teostes. Või kes seda täpselt teab, hoiatab Sauter ju sissejuhatuses isegi, et ilmselt maalib ta endast õilsama ja teistest sellevõrra kehvema pildi. Autor lubab järgida Viivi Luigelt kuuldud soovitust, et kirjutada tasub ainult häbiväärsetest asjadest, aga kes siin ikka kontrollida saab, kas kõige häbistavamad lood ikka raamatusse jõudsid. Ent siira mulje jätavad need erilise süsteemita kokkukuhjatud anekdoodid ja mõlgutused küll.