Schopenhauer ja Hume – pessimist ja skeptik


Saksa filosoofia kui üldnähtus (mida konkreetsuse huvides võiks nimetada ka eel- ja järelkantianismiks) on mulle alati vastumeelne olnud.

Asi pole selles, mida käsitletakse. Filosoofia käsitleb laias laastus alati paari-kolme asja. Küsimus on selles, kuidas. Sakslased on nimetatud asjade ümber ehitustööde tarvis nokitsenud asju täiesti varjavad röögatud tellingud. Pole ime, et on leegion inimesi, kes tegeleb selliste tellingute hooldamisega ja kes peale tellingute millestki ei tea. Imelik on aga see, et paljudel juhtudel nimetatakse neid filosoofideks.

Pinnast silmas pidades oli Schopenhauer isegi hea saak. Filosoofiaprogrammides teda reeglina pole. Schopenhauer ise vihkas akadeemilist filosoofiat ja vastupidi. Ometi aga (Anthony Flew Londonis välja antud Filosoofia sõnaraamatu järgi) "/- - -/ on Schopenhaueri enda uskumuses, et kõigist järelkantiaanidest arendas tema Kanti filosoofiat edasi kõige selgemalt ja süvenenumalt, mõningast tõtt."

Michael Tannerist pole raamatus sõnakestki. Tema raamat on kirjutatud sõbralikult iroonilises (mida võib nimetada vist ka kriitiliseks) ja asja tundvas stiilis. Tanner näitab arusaadavalt seda, mida ta näidata tahab (nii põhilisi liine Schopenhaueri mõtlemises kui tema vastuolusid iseendaga) -- kindlasti on tal selja taga soliidne loengute pidamise praksis. Lisaks on tunda ka ta isiklik suhtumine, mis, kui see pole lugeja omaga kirglikult vastupidine, tuleb loetavusele kasuks. Võibolla pole ka lihtsalt inglise keeles võimalik nii ärritavalt mõelda kui saksa keeles.

Kuigi Hume oli ajas enne, jätsin ta teiseks -- nagu magustoit lõppu jäetakse. Suur kiusatus on ühineda selle kiidulauluga, mida Anthony Quinton oma raamatu alguses ja lõpus talle laulab, olgugi et Quinton ei kasuta seal superlatiive nii, nagu positivistlik filosoofia seda lubaks. Aga niikuinii on mõistus vaid kirgede ori (David Hume, Treatise of Human Nature).

Humei siiani ja praegu võibolla rohkemgi kui varem hinnatav suur teene seisneb näitamises, et meil pole vähimatki alust arvata, et me teame, et füüsikalises maailmas üks asi põhjustab teise. Me võime tüütuseni korduvalt näha, et üks asi teisele järgneb, kuid me ei saa teada, kas teine on esimesest tingitud. See tähendab, et mistahes üldistavad väited maailma asjade kohta on katteta. Me usume harjumusest, et asjad töötavad teatud viisil, me ei tea seda.

Hume on skeptik, kuid skeptitsismis ei ole midagi õudset, nagu seda on kombeks kujutleda. Skeptik on lihtsalt oma võimaluste suhtes halastamatult enesekriitiline. Aga see, mis antud, on antud ühtmoodi kõigile: päike paistab ühtviisi nii skeptiku kui kõige eksalteerituma idealisti peale. Skeptiku peale ilmselt isegi "rohkem päriselt", sest too on võimalustele lahti ega ole oma tarkusest pimestatud. On õilis ja noobel seista, valmis kõigeks, sirge seljaga millelgi, millest ei saa mõeldagi. Tundub, et Hume oligi täiuslik dzhentelmen.

Nii Tanneri kui Quintoni (kus tsitaate on vist rohkem kui autoriteksti) raamatut võib vabalt soovitada õppuritele ja asjahuvilistele, kellel algharidus siiski peab olema. Mõlemad on tõlgitud Phoenixist. Nähtavasti nood seal teavad, mida teevad.

Ann Must, tõlkija

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare