“Scortade päike” – ühe perekonna kroonika


Hiljuti ilmus 2004. aasta Goncourt’i kirjanduspreemia pälvinud romaani “Scortade päike” eestindus. Mõistagi ei anna Goncourt iseenesest garantiid, et tegemist on meistriteosega – preemia määramisel mängivad oma osa ka teosevälised jõujooned kohalikul kirjandusväljal.

Tegu on noore autori (1972. aastal sündinud Laurent Gaudé) kolmanda romaaniga, mis ilmus n-ö väikeses kirjastuses Actes Sud, kellele see oli esimene kord olla Goncourt’i preemiat väärinud raamatu kirjastaja. Need on head eeldused, et tegemist võiks olla huvitava romaaniga. Et selles ootuses ei tulnud pettuda, on oma, ja sugugi mitte väike osa, Indrek Koffi suurepärasel tõlkel.

Romaanide kõrval ka näidendeid kirjutanud Gaudéd on alati huvitanud ajaloolised ja mütoloogilised süÏeed. Talle pakub huvi, kuidas üksikisiku seisukohalt enamasti juhuslikud ajaloolised sündmused tema elusaatust mõjutavad. Kui oma esimestes romaanides asetas autor tegelased murranguliste ajaloosündmuste keerisesse (Esimene maailmasõda, antiikaeg ja kujuteldava impeeriumi häving), siis seekord seadis ta eesmärgiks kujutada sõda ilma lahinguteta ja tragöödiat ilma üleriigilise katastroofita.

“Scortade päike” jutustab ühe suguvõsa loo Montepuccio külas Lõuna-Itaalias. Seal sünnib vanatüdruku ja vangist pääsenud röövli ühendusest esimene Scorta, seal sünnivad ja surevad tema järeltulijad. Nad on uhked ja kirglikud tüübid, kel on külaga alatasa mõni kana kitkuda.

Scortasid iseloomustab vargamäelik töömoraal: ainult higi ja vaevaga tuleb armastus. Kui elu läheb liiga kergeks, kaotab see mõtte. Tõeline Scorta tahab oma koha ise kätte võidelda, kui teisiti ei saa, tuleb või pärandusele tuli otsa panna.

Kõige tähtsamaks peavad Scortad ühe hoopis teist laadi väärtuse järjepidevust: kuulumist perekonda ja perekonnaloo säilitamist. Igaühe kohus on anda järgmisele põlvele edasi mõni mälestus, teadmine, saladus.

“Scortade päikese” veidi unenäoline atmosfäär, korduvad sümbolid ja kõigi tegemiste kohal hõljuv saatuslikkuse vari meenutab ladina-ameerika romaanide maagilist realismi. Ühendavaks kujundiks romaanis on ürgelement päike. Oma igavesel ringkäigul valgustab ta kõige kordumist – pole midagi uut siin päikese all. Ning just olemise ajutisusega leppimine võimaldab osadust igavikuga: “Montepuccio päikese all olid inimesed, just niisamuti nagu oliividki, igavesed.”

Laurent Gaudé

“Scortade päike”

Kirjastus Pegasus