Seadusloome kui asendustegevus
Meie meedias vahendatud avalik diskussioon jätab mulje, et paljude sotsiaalsete probleemide lahendamiseks oodatakse tihti abi üksnes seadustest. Lühidalt kokku võttes näib toimivat selline mõtteskeem: ükskõik millise pahe või kitsaskoha kõrvaldamiseks on abi selle jaoks eraldi seaduse kehtestamisest ja eriti hästi aitab veel üks kõva karistusähvardus.
Mõni aeg tagasi ajakirjanduses kaunis elavalt diskuteeritud perevägivalla problemaatika on leheveergudelt küll taandunud, aga ega probleemid ise pole sellepärast veel lahendust leidnud. Õigemini on tegemist nähtusega, mis jääbki probleemina aktuaalseks, sest siin pole olemas päevapealt mõjuvaid lahendusi. Just selle pärast tundus tõsimeeli nõutud perevägivalla seadus või vastava uue paragrahvi lisamine karistusseadustikku naiivse ja teatud mõttes koguni ohtliku lahendusena.
Mida naiivset on selles, kui naiste õiguste eest seisjad ja võitlejad nõuavad karistusseadustikku eraldi perevägivalla paragrahvi lisamist? See näitaks ju ometi selgesti, et riik peab probleemi oluliseks, tegeleb sellega kõrgeimal regulatsioonitasandil ja mõtleb oma tähelepanu väga tõsiselt, kasutades võimsaimat tema käsutuses olevat vahendit. Ilmselt võidaks niisugune seadusemuudatus ka ajakirjanduse tähelepanu.
Ajakirjanduse vahendusel saaks eeldatavasti teavitada riskigruppi riigi kõrgendatud tähelepanust ja hoida võimalikke vägivallatsejaid selliseid tegusid toime panemast tagasi. Kui ajakirjandus ei olnud veel igapäevane tarbekaup, kasutas avalik võim oma tahte teatavaks tegemiseks turuplatse ja keskväljakuid. Muu hulgas kuulus sinna ka võllas.
Sajandeid peeti lootusrikast verist võitlust taskuvaraste vastu, keda taheti ohjeldada eriti rangete karistustega. Kurjategijate avalik hukkamine pidi hirmutama neid, kellel võiks olla kalduvus või koguni kindel plaan samasuguseid tegusid toime panna. Kui nüüd korralikud pürjelid kogunesid järjekordsel hukkamispäeval vihatud taskuvarga hukkamisele ja jälgisid hinge kinni pidades iga timuka liigutust, olid taskuvarastel pürjelite taskute tühjendamise ja vööle köidetud rahakottide lahtisõlmimisega käed-jalad tööd täis. Ometi oli kogu ettevõtmine korraldatud just nende hirmutamiseks.
Mõõgaga leegi vastu ei saa
Nii et kui tõepoolest mõni mees jätakski erandjuhul oma naisukese reede õhtul läbi klohmimata, sest ajalehest oli lugeda, et selle peale võib kohtusse sattuda, oleks selline efekt arvatavasti ülimalt lühiajaline. Uued uudisprobleemid tõrjuvad selle teabe peatselt avalikust ruumist. Niisugune vaikus pärast tormi võib jätta koguni mulje, et nüüd siis suhtub ühiskond kodusesse vägivallatsemisse jälle tolerantselt. Perevägivald kui probleem jääks ka pärast karistusseadustiku muutmist täpselt samasugusena alles.
Eraldi karistusnormi nõudmine on niisiis naiivne sellepärast, et tegemist oleks suhteliselt lihtsa, suhteliselt odava ja loodetud efekti – perevägivalla otsustav ohjeldamine – mõttes täiesti kasutu lahendusega. Karistusõigus on küll riigi käes võimalikest kõige teravam mõõk, aga jääb ühiskonna pahede kahjutulega võitlemisel siiski nüriks. Mõõgaga leegi vastu ei saa.
Selleks on vaja palju keerukamaid ja kahtlemata ka kallimaid vahendeid kui uue ja sisuliselt vaid sümbolväärtusega paragrahvi lisamine karistusseadustikku. Karistusseadustiku isikuvastaste kuritegude koosseis nagu tervisekahjustuse tekitamine, ähvardamine, kehaline väärkohtlemine, piinamine jm võimaldab vastutusele võtta kui tahes leidliku vägivallatseja. Probleem on hoopis selles, et neile tegudele ei saa niisama lihtsalt jälile ja kui saabki, siis pole just karistamisest ei ohvritele ega vägivallatsejale ei abi ega kasu. Agressiivsus on tihti tingitud hoopis argusest ja ebakindlusest, mitte üksnes patriarhaalsest domineerimissoovist või tõsimeelsest tahtmisest oma lähedasi kahjustada. Nii et selliste perede puhul võib olla kõigi jaoks parim lahendus hoopis ravi, abi uue töökoha leidmiseks või veel miski sootuks muu, mis ei pea üldse olema karistus.
Karistusseadustiku täiendamine perevägivalla paragrahviga oleks üksnes näiline probleemi lahendamisega tegelemine. Niisugune näivus aitab päris hästi varjata seda, et tegelikult jäetakse probleem lahendamata. Just selles mõttes on seadusloomele pühendumine ohtlik, et see aitab varjata tegematajätmisi sotsiaalpoliitikas ja selle elluviimises. Sama lugu on veel terve hulga avalikkuses nõutud ja kohati ka ära tehtud karistusseadustiku täiendustega, näiteks narkokuritegude või korduvate varguste karistuste suurendamisega. Karistuste määra suurendamine seaduses on palju lihtsam ja odavam kui korralikult läbimõeldud ja teostatud riiklik narkopoliitika, ennetamisele ja narkosõltuvusest vabanemise toetamisele suunatud sotsiaalprogrammid jms. Kõik see on poliitiliselt väheatraktiivne, sest ei anna kiiret võimalust vastu rinda taguda: „Tehtud!”
Turvakodud ja pereteraapia
Seaduse tehtuks saamisest on aga ühiskondlike probleemide tegelikuks ja mis eriti oluline, pidevalt kestvaks lahendamiseks liiga vähe. Vaja oleks korralikku sotsiaalset tugivõrgustikku, kuhu kuuluks piisaval hulgal turvakodusid, ning võimalust saada abi ja nõu just sotsiaaltöötajalt ja mitte ainult politseinikult ning vaid eraalgatuslikult pakutava pereteraapia teenuse riiklikku toetamist ja vajaduse korral vastava toetuse tagamist konkreetsele abivajajale.
Vajalike ja taotletava efekti mõttes kindlasti tõhusamate ettevõtmiste nimekirja saaks veel pikalt jätkata. Etteheide Eesti riigile ja poliitikutele tegematajätmiste, asendustegevuste ja tähelepanu kõrvalejuhtimiste eest on siin täiesti olemas. Samas on siin ka üleskutse meile kõigile: on terve hulk asju, mis me saame hea tahte ja mõningase ettevõtlikkusega ise ära teha.
Perevägivalla seaduse puudumine ei keela meid tundmast huvi selle vastu, miks naabrinaine reedeõhtuti karjub ja miks lapsed peavad samal ajal trepikojast varju otsima. Mina sain augustis metsaülikoolis teada, et meil on juba 1990. aastast olemas Eesti pereterapeutide ühing, mille liikmete poole saab pöörduda igasuguste pereprobleemidega. Aadress www.pereterapeudid.ee võiks kindlasti olla ühiskonnas paremini teada. Selle kaudu on võimalik jõuda inimesteni, kes on valmis Eesti peresid aitama pidevalt, mitte ühekordse ja poliitilist kapitali tõotava kampaania korras uusi seadusi tehes või seniseid tarbetult täiendades.
