Seaküla Simson loob kunsti Tammispea neemel


Seaküla Simson loob kunsti Tammispea neemel
Toomas Kümmel

Eesti Päevaleht jätkab mullusuvist sarja “Eesti asi”, kus kord nädalas otsime vastust, kes või mis on Eesti asi. Algatuseks külastas Toomas Kümmel Seakülas skulptor Aivar Simsoni, leides, et Eesti asi ongi inimene, kes suudab kohale anda tähenduse.

Seaküla Simson on tegelikult skulptor Aivar Simson ja tema jutu järgi oli Tammispea neemel Eru lahe ääres asunud küla kandnud rahva suus algset nimetust Siiaküla. “Ehk olid meres suured siiaparved. Aga eestlane ei viitsi kunagi sõnu korralikult välja öelda ja nii muutus nimi ilmselt aja jooksul Seakülaks,” arutleb kunstnik.

Simsonil sai eelmise aasta sügisel valmis oma ateljee-töökoda ja ta ei pea enam pealinnas pronksi valamas käima. Uue ateljee teisel korrusel jätkub ruumi ka abikaasale, kes on graafik. Materjalist eelistab Simson siiski pronksi. “See laseb fantaasial vabalt voolata,” tõdeb ta. Fantaasiavoolust tema skulptuurides tõesti puudu ei tule.

Tillidest tüdunenud. Pronksist, kivist, savist ja puust falloste skulptuuridega kuulsaks saanud Simson tunnistab, et on “tillidest tüdinenud”. Siin-seal võib tema uues ateljees ja töökojas siiski veel rahvamustritega kaunistatud falloseid näha.

“Kunagi sai rohkem pulli pärast üks fallos tehtud ja see läks õudselt hästi peale, nii see algas. Aga seksuoloogidele ja uroloogidele lähevad need siiani hästi peale. Iga kord, kui kellelgi neist on sünnipäev või tahavad kellelegi midagi kinkida, siis tulevad minu käest tille küsima. Eelmisel aastal pidasid seksuloogid minu ateljee taga koguni suvekonverentsi,” räägib Simson.

Kalapead ja leivatee. Sea-küla Simsoni “uue aja” leiuks näivad olevat kalapead. Neid on ta modelleerinud juba kolm erinevat: ühe väikese sealtsamast Loobu jõest püütud haugi, Eru lahest välja tõmmatud siia ja hiigelsuure havipuraka. Havi olevat kaalunud 16 kilo.

“Need kolm skulptuuri saab ühe laua külge ritta seada ja siis tuleb välja nagu kalamehe jutt – esimesel päeval see väike jõehaug, siis siig ja kolmandal päeval juba hiidhavi,” tekivad Simsonil kiiresti kujutluspildid oma skulptuure vaadates.

Ideedest tal puudu ei tule. Tema viimane projekt “Leivatee” ei ole veel teoks saanud. “Plaan oli viitadega tähistada poetee, mida mööda siinsed elanikud talvel tõukekelkudega poes leiva järel käivad. Meie vald saab varsti kümneaastaseks ja selle aja jooksul on olnud kolm vallavanemat – kõik ilusate eesti nimedega mehed – Andres, Mihkel ja Madis. Mõtlesin, et teen siis nende auks kolm betoonist siga ja panen metsa leivatee äärde passima, et huvitavam oleks,” jutustab Simson.

Manitski ja Seaküla Simson. Jutu käigus soovitab Simson kindlasti minna vaatama Jaan Manitski kunstigaleriid, mille ta hiljuti avas esivanemate külas Viinistus.

“Manitski galerii siin lähedal Viinistus on hea, hajutab kunstinautijaid. Mul ka nüüd kergem,” naerab Simson. “Ma ikka räägin, et Manitskil on suur galerii, mul väike galerii. Manitskil oli kalatööstus, mina tegin kalatööstusele reklaami,” jätkab skulptor.

Asi nimelt selles, et kalur Viru Ranna sprottidel ja sardiinidel ei ole keegi muu kui Simson ise. “Jagan neid reklaame nagu visiitkaarti,” ulatab Simson enese kehastatud kaluriga reklaamlehe.

Paat Simsonil küll on, aga juba paar aastat pole ta enam merel käinud.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare