Sellist vägevat pillerkaaritamist ja plaadivabadust (-vabastust) annab otsida. Eesti teatritükkide muusikaline lavastamine on omaette fenomen ja kindlasti on vähemalt kümnendikul Eesti kutselise teatri muusikakujundustel oma roll olnud Tallinna Linnateatri muusikajuhil Riina Roosel. Väga olulisel moel. Muidugi, Roose tõmbab endaga kaasa kõik – näitlejad, talle lähedased muusikud, heliloojad – ning seda parimal ja delikaatseimal moel.

Linnateatri “Eesti teatri laulud” on kui kild millestki väga suurest ja hoomamatust. Kui lugesin mälus kokku neid lavastusi, mida ise mäletan Eesti heliloojate muusikaga kujundatud olevat, ei tulnud otsa ega äärt. Isegi niivõrd, et sattusin ka võõramaiseid helisid “Eesti teatri laulude” rüppe sobitama (nt “Armastus kolme apelsini vastu”). Aga muidugi ka “Eesti ballaadid”, “Punjaba potitehas”, Vanemuise “Põrgupõhja uus vanapagan”, “Meestelaulud” ja “Naistelaulud” jne.

“Eesti teatri laulude” heliplaat hiilgab väga heade orkestratsioonidega, mis, muuseas, on nii oma ajale omased, et võiks arvata, et lavastusse on need laenatud fonogrammidena ühest või teisest ajast. Seega braavo Jaak Jürissonile!

Rohkem sellist muusikat!

Need laulud ja seaded – kui mõelda, mis ajal need on kirjutatud – on väga elavad ja kõnekad praegugi. Mul tekkis mitme laulu puhul küsimus, kus on Eestis need ansamblid (et mitte öelda bändid), mida seesuguse repertuaari ning läbielamise ja lavaosalusega meie lavadel igal õhtul saaks kuulata (kupleed Indrek Ojarilt, muud laulud naislauljatest kindlasti Hele Kõrelt ja Evelin Pangelt, ja muidugi mitte ainult nendelt). Need näitlejad ei ole niisama näitlejad või lauljad – sellist lavanärvi ja

-värvi annab oodata mis tahes kahetaktilastelt või sealt väljakasvanutelt.

Mõnikord lisatakse arvustusse ka tõrva. Minu tõrv on sõbralik – oleks parem, kui mõnda kuulsaks lauldud laulu keegi uutmoodi esitada ei võtaks. “Eesti teatri laulude” plaati kuulates leidsin sealt mõne loo, mille oleks võinud laulmata ja esitamata jätta. Ja üldse mitte kvaliteedi pärast. Aga jäägu need lood mu enda teada ja mu enda muretseda.

Kokkuvõtteks – kiitus Riina Roosele ja Linnateatrile. Erilised eripreemiad plaadil kõlanud orkestratsioonidele: Evelin Pange laulude “10 neegrit” ja “Valgesse uttu”, Hele Kõre “Kalurineiu laulu” ja “Inimsööja laulu” ning Indrek Tiiseli suurepärase ja headesse raamidesse jäänud suupillimängu (Toots Thielemansi ületav suukiri) eest.

Lubage-lubage – ka Indrek Ojari korduvalt väga meeldiva tämbri ja laval kordi paremini elava Pinna kuplee (sic!), Argo Aadli “Saaremaa valsi” ja hästi pilava “Meeste sõpruse” (koos Kõrega) eest. Kindlasti ka Tormise “Figaro pulma” veidi sõbralikku paroodiasse kalduva esituse, Mart Toome igatseva “Kerjuse laulu” ja Andero Ermeli “Selle ranitsa” eest.

Pärast selle plaadi kuulamist saab iga inimene paremaks. Plaadi nimi võiks sama hästi olla ka “Lugupidamine Eesti teatri vastu”. Igasuguseid häid mõtteid ja ütlemisi leiaks ju selle plaadikomplekti tarbeks veel hulgaliselt, kuid kurva ripatsina tikuvad mu teatrimällu igasugused “lillekesed”, “poisikesed” ja “lepakesed”. Jah, need kooslused pole ju samal eesmärgil kokku sattunud, kuid ometigi koonduvad nad kurva tõsiasjana ETV-s kunagise saatesarja “Teater laulab” tõsimeelse nime alla.

“Eesti teatri laulud” näitab nii lavastuse kui ka plaadina kätte uue ja väga uue raja. Head teed!