See mesimagus masinanaeratus

Tallinna kobarkinos linastub režissöör Frank Ozi film “Stepfordi naised”, mis üritab paljastada ameerikalikku heaolu sümboliseerivat kustumatut naeratust. Filmi käis vaatamas Andres Laasik.

Inimesed, kes on kohtunud paljude ameeriklastega, teavad hästi nende avalat naeratust, millel on mingisugune masinlik kõrvalmaik. See naeratus jääbki meelde Frank Ozi filmist “Stepfordi naised”.

Milline on selle naeratuse päritolu? Ilmselt oli hea naeratamise masin John Fitzgerald Kennedy, kes päikesepoisina kenasti hambaid paljastas. Tegelikult ulatub see “American smile’i” lugu varasematesse aastatesse, sest juba 20. sajandi esimeste aastate tummfilmistaaridel oli see asi käpas. Nüüd on see lugu kasvatanud žestile sotsiaalsed tunnused, mis räägivad ameerikalikust heaolust, establishmentist ja vähemalt kanapoegadest grillahjus ning autost garaažis.

Suurlinnas läbipõlenud abielupaar Joanna Eberhard (Nicole Kidman) ja Walter Kresby (Matthew Broderick) leiavad oma uueks koduks saanud Stepfordi linnakeses enamat – see on väikekodanlik täius, mis ulatub isegi intiimsuhetesse. Stepfordis elavaid keskpäraseid mehi ümbritsevad nende naised – blondid kaunitarid, kes lisaks heale koduperenaise-võimele evivad oskust lugeda meeste ihulisi soove nende silmadest. Tegemist on kohaga, kus “American dream” ei ole mitte ainult saanud teoks, vaid jõudnud ka oma kõrgpunkti. Mehelikust vaatepunktist lähtudes.

Film ei vapusta

Aegamisi selgub, et tegemist on maailmaga, mida juhivad omal tehnoloogilisel kombel kohalikku ühiskonna liidrid Mike (Christopher Walken) ja Claire Wellington (Glenn Close). Populaarse ameerika ulmekirjaniku Ira Levini romaanist pärit maailm on saanud filmis musta komöödia värvi, elustades romaani ilmumisajast pärit feminismi teise laine ideid. Ja ometi on just naised filmi nõrk osa – Joanna ei ole Nicole Kidmani just kõige tugevam roll. Stepfordis toimuvates arengutes jääb tema arengu draama (või komöödia) lahjaks ja kaob ära žanri stiilsetesse nüanssidesse. Tagasihoidliku peategelase olemasolu korvab ansambel – sarnast lugu pannakse filmis (ja arvatavasti ka romaanis) läbi elama koomiline täht Bette Midler ja homopaari “naist” esitav Roger Bart.

Loetletud näitlejate nimekiri on uhke ja ansamblile kokku on vähe ette heita. Siiski pudenevad suured teemad filmi käigus justkui lavastaja näppude vahel väiksemateks terakesteks. Räägitakse küll, et selle mesimagusa naeratuse taga on midagi suurt ja koledat, kuid millegi vapustavani film ei jõua. Või siis suure naerutamiseni.

Samast romaanist on tehtud üks varasem versioon, mis on leidnud veelgi vähem vastukaja. See valmis juba kolm aastat pärast romaani ilmumist 1972. aastal ja peaosi mängisid seal Katharine Ross ja Peter Masterson. Seekordsest filmist saab aimu, et materjal on nii pagana hea, et vääriks veelkordset üritamist.