See müstiline briti kirjandus
Püüdes kirjutada midagi 20. sajandi viimase kümnendi briti romaanist, tuleks kõigepealt meenutada möödunud aasta lõpus surnud kirjanikku ja kirjandusteadlast Malcolm Bradburyt, kes tegeles järjekindlalt nii briti romaani arengu uurimisega kui ka uute annete julgustamisega.
“Romaan on teadmiste väljendamise kõrgvorm ja kerge meelelahutus,” ütles Bradbury sajandilõpu kirjanduse iseloomustamiseks. “Me tahame, et meie kirjanikud oleksid moralistid, visionäärid, prohvetid, samal ajal aga ootame, et nad meid lõbustaksid ja käituksid kohalike kuulsustena. Me tahame, et raamatutes peituks ajatu tõde, kuid samal ajal peaksid need sobima jõulukingituseks.”
Nii hõlmabki briti tänapäeva kirjandus peaaegu kõike, mida võib kujutleda. Selles on tagasivaateid ajaloole – I ja II maailmasõda, ajaloo tähenduse kadumine, briti identsuse ähmastumine illusioonide kaotus. Need autorid, kes keskenduvad tänapäeva maailmale, kirjutavad linnade muutumisest, ühiskonnastruktuuride kokkuvarisemisest, soorollide teisenemisest, kaosest, kultuurilisest ja rahvuslikust identsusest või selle puudumisest. Tänapäeva maailmas põimub olevik tulevikuga, reaalsus virtuaalse reaalsusega, ajastu on muutunud eelnevatega võrreldes vormituks ja perspektiivituks.
Vajadus olla loetav ja müüdav toob kaasa püüde olla iga hinna eest naljakas ning lisada raamatule tubli annus südamlik-küünilist üleolekut. Samal ajal on muutunud briti kirjandus rahvusvahelisemaks kui kunagi varem.
Inglise keeles kirjutavad endiste briti kolooniate elanikud Aafrikas ja Aasias ning nende romaanid toovad briti kirjandusse uued suhtumised ja uue keelekasutuse. Muidugi ei piirdu briti täna-päeva kirjandus selle kõige nooremate esindajatega. Selle mitmekülgsuse tagabki eri põlvkondade koosmõju.
Viimastel aastatel on surnud Iris Murdoch, Kingsley Amis, V. S. Naipaul, kirjutamast on lakanud John Fowles. 1950-ndatel ja 1960-ndatel kirjandusse tulnud põlvkonnast jätkavad siiski kirjutamist Doris Lessing, Muriel Spark, J. G. Ballard, William Trevor, Margaret Drabble,
A.S. Byatt, John Banville, Beryl Bainbridge. Pidevalt ilmuvad uued raamatud 1970.–80-ndate põlvkonnalt, kuhu kuuluvad Martin Amis, Ian McEwan, Salman Rushdie, Timothy Mo, Julian Barnes, Peter Ackroyd, Graham Swift, Kazuo Ishiguro, Marina Warner, William Boyd jt.
Tuntuse on juba saavutanud järgmine põlvkond – Jeanette Winterson, Jim Crace, James Kelman, Roddy Doyle, Louis de Bernieres, Hanif Kureishi, Lawrence Norfolk, Tibor Fischer. Veel noorematest tulijatest võiks mainida Matt Thorne’i, David Mitchelli, Susan Elderkindi, Irvine Welshi, Pankaj Mishrat, Nicholas Blincoe’d, Nick Hornbyt jt.
Eestlasele on paljud ja eriti uuemad neist nimedest lihtsalt nimed, millele ei anna veel sisu eesti keeles kättesaadavad raamatud. Nende tõlkimine seisab veel ees ning siis otsustab juba lugeja, kas briti tänapäeva kirjanikel ja nende maailmanägemisel on talle midagi öelda.
