Seened annavad põnevaid toone
Kui taimedega on lõngu ja kangaid värvitud juba aastatuhandeid, siis seeni hakati värvimiseks kasutama alles 30 aastat tagasi. Asi sai alguse Ameerikast, kus Miriam Rice oma katsetuste-kogemuste põhjal andis välja kaks raamatut: “Proovigem seentega värvida” ja “Seentega värvimine”.
“Naised võtsid uuest ideest kohe tuld, juba samal aastal korraldati Ameerikas ka näitus seentega värvitud tekstiilidest,” peab Eesti Loodusmuuseumi bioloog Uve Ramst Miriam Rice`i raamatut teerajajaks seentega värvimise maailma. Peagi kirjutasid ka rootslased Carla ja Eric Sundström raamatu kohalikest värviseentest. Kõik kolm raamatut on väljas ka seenenäitusel Eesti Loodusmuuseumis.
“Kõige agaramad värvijad peale ameeriklaste tunduvadki olevat skandinaavlased. Näiteks soomlased suutsid juba kümme aastat tagasi kokku panna suure näituse seentega värvitud tekstiilidest, mis viis kuud mööda Soomet ringi rändas ja seenevärvidele palju austajaid juurde tõi. Minagi sain asjast teada soomlaste kaudu ja sõitsin Rootsi sümpoosionile,” mäletab Uve Ramst oma seitsme aasta tagust tutvust uue hobiga.
Lehmatatik annab ilusat kollast
“On mitmeid värvikaid seeni, millest ei tule üldse värvi või tuleb mingi ebameeldiv toon. Ilusad värvilised kärbseseened, kukeseened ja pilvikud aga värvimiseks üldse ei sobi, sest neis olev värvaine vees ei lahustu,” on seente välimus Ramsti sõnul petlik.
Ka võitatik ja lambatatik ei ole head värviseened - neis sisalduv värvipigment ei kinnitu lõngale.
Kõige paremad värviseened on mõned vöödikud. Kaks tähtsamat ja meil suhteliselt tavalist on verevöödik ja verkjas vöödik. “Inimesed ütlevad nende kohta tavaliselt sitaseen ja löövad jalaga. Söögiseentena nad arvesse tõesti ei tule, aga värvides annavad väga ilusat punast tooni ja neid ei kulu palju,” soovitab Ramst looduslikke värve kasutades eelistada üldtuntud madarale vahelduseks vöödikuid.
Värvimiseks sobivad ka mõningad söögiseened. Harilik kivipuravik ja sametpuravikud ei kutsu pealtnäha värvima, aga sisaldavad küllalt palju värvainet. Samuti liivtatik ja lehmatatik. Puravikud ja tatikud annavad põhiliselt kollaseid toone.
Värvimiseks sobib eeskätt kübar
Nii kollaseid kui ka pruune toone saab juurepruunikust (puuseen, põhjustab puudel mädanikku). Juurepruunik kasvab okaspuude läheduses, tavaliselt mitte päris puu peal, noorena servad kollased, vananedes muutub üleni pruuniks.
Erinevaid toone on võimalik saada sametvahelikust, kui seent keetes lisada äädikat või kasutada ammoniaaki. “Peitsidega mängides on võimalik igast seenest väga erinevaid toone saada,” teab Ramst omadest kogemustest.
Värvimise seisukohalt haruldane seen on harilik põdramokk - temast on saadud sinist. Meil kasvavatest taimedest saab sinist värvi ainult sinerõikast.
“Põdramokast sinist väga kergesti ei saa. Katsetada tasub ainult mändide all kasvavate vanade seentega, aga tingimata ei pruugi neistki saada. See sinine ei ole ka väga vastupidav,” hoiatab Ramst, kelle sõnul seenevärvide vastupidavus on väga erinev. Kui vöödikutega värvitud lõngad on ka kümnete aastate pärast ilusad, siis põdramokasinine kahvatub kiiresti.
Värvimiseks sobib eeskätt kübar, liivtatikul ja vöödikutel ka jalad. Et looduslik värvaine paremini kinnituks, tuleb lõnga peitsida ehk eelnevalt kemikaalidega töödelda.
“Olenevalt peitsist, annab sama seen erinevaid toone,” nimetab Ramst seentega värvimist üheks suureks nõidumiseks. Seenevärvid kinnituvad ainult loomsele kiule, seega saab nendega värvida ainult villast lõnga ja siidi.
Miks on hea värvida just seentega?
Allikas: Eesti Loodusmuuseum
Vajalikud töövahendid:
Kersti Eero
