„Seenelkäigu” poliitiku analüüs: kas Aadu Kägu pääseks parlamenti?
„Seenelkäik” käsitleb poliitiku inimlikkuse teemat. Seda juba alguskaadrites, kus erakonna suhtekorraldaja sõidutab peategelast rahvasaadik Aadu Kägu telesaatesse ja selgitab talle, et valijad ei ole ratsionaalsed, lähtuvad intuitsioonist ja vaistust ning „tahavad näha poliitiku inimlikku poolt”.
Teema on üleval filmi lõpuni, kus Kägu sedastab, et metsas polnud ei headust ega kurjust, mistõttu tuli vaeva näha sellega, „kuidas metsas inimeseks jääda”.
Kägu enda sõnu kasutades hüppab ta tõesti „pükstest välja, et erakonnale inimlikumat nägu anda”, aga põhiküsimus on ikkagi selles, kas poliitikult üldse inimlikkust oodatakse ja mida see siis tähendab.
Esmaspäeval esitas kolumnist Ahto Lobjakas dramaatilise pealkirjaga arvamusartiklis („Erakorraline seisukord”, Postimees – toim) üleskutse: „Tasuks mõelda, kuidas sai iseenesestmõistetavaks see, et riigikogus tegutsevad poliitikud ei ole inimesed nagu kõik teised.
Tavainimesele arusaadav
Ometi ei vali me parlamenti „inimesi nagu kõik teised”, vaid valime sinna need, kelle moodi tahaksime olla või kes paistavad piisavalt poliitikute moodi olevat – kellel on justkui rohkem tugevusi ja vähem inimlikke nõrkusi.
Samal ajal ootame poliitikult inimlikkust selles, et ta suudaks tavainimesele arusaadaval kujul küsimusi sõnastada ja teha tavainimesele mõistetavaid valikuid.
Me ei oota poliitikult inimlikult rumalate valikute tegemist, otsustusvõimetust, edevust, argust, ahnust, halba tuju jne – kõiki neid inimlikke omadusi, mida me ühel või teisel viisil Toomas Hussari filmis ka näeme. Selline inimlik portree ei tee Kägu kuidagi valitavamaks. Hoolimata paljastusest, et poliitik ongi inimene nagu sina või mina – et ta pahandab kalli bensiini hinna või õllelõhna peale autos.
Kõige enam ehk ootame poliitikult empaatiavõimet ja siirust. Kuidas aga teada, kas poliitik on siiras? Teda tuleb inimesena tundma õppida – selleks ka kõik need Kroonika persoonilood valimiste eel. Kui suudame seostada poliitiku jutu meie muljega temast endast, infoga tema elukogemusest, kasvatusest, geenidest ja olulistest mõjutajatest, siis mõjub ka tema jutt siiralt ja suudame seda tõsiselt võtta.
See on põhjus, miks me Aadu Kägu pärast „Seenelkäigu” vaatamist ilma igasuguse kahtluseta ka parlamenti tagasi valime. Me näeme ekraanil kogemust, mis teda on mõjutanud.
Ilmneb juhi julgus
Märkame filmi käigus isiksuse arengut, otsustusvõime ja juhijulguse ilmnemist. Just isiksuse arengu demonstreerimist kipuvad poliitikud päris elus üldiselt kiivalt varjama.
„Julgus olla sina ise”, mida Aadu naine filmi keskel muusik Zäki puhul imetleb, on seesama kombinatsioon muljest, et me teame, kes „ta ise” tegelikult on, ja veendumusest, et ta sellele ka kindlaks jääb.
Just see panekski paljud inimesed järgmistel valimistel Aadu Kägu poolt hääletama. Tõenäoliselt mitte küll Ida- või Lääne-Virumaa ringkonnas, kus filmi tegevus toimub, aga mis mitte Tallinnas.
Vaatajale võib filmis küll jääda salapäraseks, kuidas Aadu Kägu enne seenelkäiku parlamenti pääses, aga mind ei üllataks tema edu järgmistel valimistel.
