Seenevesi tõrjub koolajooke

Täna avatakse Tallinnas Mündi tänaval teeseene pood Tervislik seeneleemeke aknalaual võidab võõra väe

On alla kahekümneseid, kes pole teeseenest kuulnudki. Neile tuleb seenepoodi tutvustades kogu kontseptuaalse kaubaga kaasnev promojutt algusest peale ära rääkida.

Teeseenejook on vanaemade-aegne karastav märjuke, kohutavalt tervislik. Jooki saadakse seenest, mida kasvatatakse kodus klaaspurgis ja toidetakse musta tee ja suhkruga. Seen on nagu koduloom, bioloogiline tamagochi – tema eest peab pidevalt hoolitsema. Osta seda ei saa, tuleb hoopis oodata, kuni mõnel tuttaval seen purgis pooldub.

Neile, kelle lapsepõlv jääb sovjetiaja viimasesse kümnendisse, meenub teeseenega seoses enamasti midagi isiklikku, konkreetset, kummalist ja kihisevat vanatädi aknalaualt. Kuuekümneste põlvkonnal seostub seenejook sõjajärgsete viletsate viiekümnendatega. Tõepoolest fenomenaalne, milliseid staatuse uperpalle üks hapu kodus kääritatud joogivedelik taluda võib.

Ponnistustele vaatamata ei õnnestunud mul oma tutvusringkonnast leida kedagi, kes ise teeseent kasvataks. Tundub, et Katarina Neiburga ja Peteris Kimelise argument, millega nad oma seeneprojekti 1999. aastal alustasid, peab Eestis enamgi paika kui Lätis: “Teeseen on globaalsete karastusjookide kantserogeense leviku tõttu ohtu sattunud ja tuleks “poliitiliseks pagulaseks” kuulutada.” Öko-kontseptualistliku teeseenepoe algataja ongi Läti kunstnike rühmitus Primitive nimetatud Katarina Neiburga ja Peteris Kimelis isikus ja art bureau Open (Kaspars Vanags, Ilze Black, Agnese Bule, jt).

Esmakordselt 2000 aasta detsembris Riias Valdemara tänaval avatud “pood” on seoses suvise näitusega Ibid galeriis Londonis saanud uue ingliskeelse identiteedi – Teijas Sene on nüüd t-shroom. Tallinna jõudis t-shroom Baltic Babeli näituselt Roseumis, Malmöst.

T-shroom on järjekordne näide reivipõlvkonna politiseerumisest uues Läti kunstis, katse transleerida lokaalseid nähtusi ja igapäevaelu väikesi erinevusi globaalsesse kunstikeelde ja hägustada autorsuse romantilist kontseptsiooni. Nagu kommenteerib kriitik ja kuraator Helena Demakova, on lätlaste noortesektsioon jõudnud sinnamaani, et endale ei peagi iga kord suurte tähtedega “kunst” otsaette kirjutama.

Kõnealuse projekti märksõna on “ökošikk” ja slogan “Kasvata ise!”, visuaalne vormistus paistab olevat “retro-pop”. Primitive ja Open lähevad sotsiaalse skulptuuriga edasi sealt, kus Beuys pooleli jättis – iga baabuška oma kulinaarsete nippidega ja iga vello, kes vabadel tundidel garaažis autoloksu kollaseks allveelaevaks ümber ehitab, võib olla kunstnik.

Tõelise vana kooli produkti on kunstnikud brändinud hüb-riidse identiteediga trendi-, öko- ja ühiskonnateadlikuks projektiks, mis võib paralleelselt töötada nii klantsajakirja terviserubriigis kui ka teoreetilistes vestlustes sotsiaalsest seeneniidistikust, idee-viirustest, süm-bioosil põhinevaist ajutistest vabatsoonidest jne.

T-seeneprojekt kultiveerib süsteemiväliseid tarbimisharjumusi – veidi iroonilise, kuid veenva brändinguga jagatakse vabalt oma toodet, kuulutades “tasuta tarkvara” eetost. Selline ta siis on, uus Riia balsam, Läti Linux. Eesti sotsiaalse kunsti raskemeelsete metafooride ja eesti ajakirjanduse agraarsete ja kohmakate kujundite (Eesti Nokia, Teise Eesti ja Linnuse kalja) asemele pakuvad lätlased midagi praktilist Felix Guattari “Kolme ökoloogia” vaimus.