Seiklusjutte maalt ja metsast


[Andres Ehin. Rummu Jüri mälestused. Elmatar, Tallinn 1996.]

Küllap mäletavad veel paljud eesti filmisõbrad paar aastat tagasi linastunud rezhissöör Jaan Kolbergi filmi "Jüri Rumm", mille stsenaarium pärines Andres Ehini sulest.

Tänaseks on luuletaja Ehin Rummu Jüri teemat vabalt edasi ekspluateerinud ja kirjastus Elmatari vahendusel ühe korralikus polügraafilises teostuses kaantevahe - pikema jutustuse või seikluslik-meelelahutusliku romaani kokku pannud.

Nagu filmgi on ka raamat rahvalik-romantilises võtmes, kummalise zhanreeringuga - vabalt ära moonutatud. Hea fantaasiaga luuletaja Ehin on end ise Rummu Jüri nahka kujutlenud ja kirjutanud hobuseparisniku ja maanteeröövli mina-jutustaja positsioonilt, otse Jüri suust elu ja seiklusi jutustades.

Kohe alguses hakkab Ehin habemesse puhuma - toob mängu legendaarse prohveti Järve Jaani, kelle nägemus ennustab Jürile sunnitöölaagrit, aga võta näpust. Jüri hakkab juba enne seda kirjutama - dikteerib oma kahele kannupoisile, Aadule ja Madisele, kes vaheldumisi muudkui vihuvad isanda etteütlemise järgi kirjutada ja kummutavad siis toopide kaupa õlut.

Sama lobeda ja lihtsa hooga läheb jutustus edasi, järgnevad peatükid järgivad üldiselt filmi lahtirullumise kaadreid - tutvustavalt tuuakse sisse uusi tegelasi, hargnevad armuneliinid, paisuvad Jüri pinged valitsevate mõisnikega, rõkkavad röövlivembud ja suuremeelsed prassingud kõrtsides.

Paistab, et stsenarist Ehin on lihtsalt filmikäsikirja teise kirjanduslikku zhanrisse transformeerinud, andes seejuures endale aru, et antud teemal on väga raske "sügavat" romaani teha ning piirdunud seepärast mitte pretensioonika määratlusega - vabalt ära moonutatud. Peaaegu geniaalne Rummu Jüri sisse istumine andis seejuures autorile voli lasta lugejale paista asju nii, kuidas autoril parajasti tuju ja luul. Andres Ehin võis ühe käega pihku itsitada ja teise lõdvaga hoogsalt tekstil tulla lasta. Rummu Jüri suu kohustas autorit kinni pidama vaid karuse karakteri tervikust. Jutt jooksebki lobedas, eesti mats-self made man stiilis kaanest kaaneni. Peamiselt poistekirjanduse alla liigitatav raamat on suunatud palju laiemale lugejaskonnale.

Nõnda on Andres Ehin koos kirjastus Elmatariga lahedat raamatukaupa teinud. Parem ikka eesti algupära laiatarbelugemine, kui välismaalt ülekäe ümberpandud roosamannavahuline või pliks-plõks-pauh tekst.

"Rummu Jüri mälestused" on justkui "Kolme musketäri" eeskujul lugejale peatükiti mugavalt söödavaks liigendatud, tabavalt sõnastatud alapealkirjadega hõlmatavamaks seletatud, aga kahjuks natuke viletsavõitu piltidega illustreeritud. Kuid küllap kindlustab Ants Jaanimägi mõõga-ja-mantli-mats stilis kaanekujundus ja Andres Ehini autorinimi raamatule piisava läbimüügi. Müütilise maanteeröövli seiklused peaksid eesti lugeja arhetüübikat ikka väristama.

TARMO TEDER

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare